On siis kõik ikka nii masendav?

Michel Houellebecq on Eestis tuntud kui tänapäeva prantsuse kirjanduse enfant terrible. Nüüdseks on kirjastuses Varrak Indrek Koffi tõlkes ilmunud ka tema läbimurdeteos "Elementaarosakesed". Karm ühiskonnakriitik-otseütleja teeb siin kaasaja mehe seksuaalsusega ängistavalt puhta vuugi. Ehk paneb see trööstitu lugu kahest poolvennast omaenda sooje inimsuhteid paremini hindama? Ja mõtlema tõsiselt, milline mõju on lapsepõlvel tulevasele elule. Sest Houellebecq klaarib "Elementaarosakestes" arveid oma lihase emaga, kes ta titepõlves hülgas.

Michel pole Lucie Ceccaldile tänini andestanud. Ning 83aastane Ceccaldi annab pojule täie rauaga vastu. Ropusuine mutike, keda Houellebecq kujutab "Elementaarosakestes" seksimaniakist hipina, on avaldanud memuaarid. Ning teatab, et kui poeg, see tänamatu, temast veel õige nime all peaks kirjutama, virutab ta Michelile kepiga vastu hambaid.

Põneva ingliskeelse intervjuu Houellebecqi emaga leiab siit.

Raamatublogi
Ilfi ja Petrovi määratluse järgi jaguneb inimkond autojuhtideks ja jalakäijateks. Aga samahästi võib maailma jagada ka raamatulugejateks ja telerivaatajateks. Telerivaatajad on eelistatud seisuses, nagu ka autojuhid – mõlemale mõeldud kirjutisi on lehed ja letid täis. Aga kes oleks kuulnud midagi ajakirjast jalakäijatele? Nimetuse all “Roheline tuli”? Jalakäijad vaadaku ise, kuis saavad, raamatulugejatele olgu see blogi. Ja mitte pelgalt lugemiseks, vaid osalemiseks.
Rehviinfo