Selleks ei pea olema šamaan, et mõista - eestikeelne raamat on kallis. Piisab, kui võrrelda meie paperbackide hindu Soome omadega (tõsi, kõvakaanelised trükised maksavad seal ja mujalgi üsna kopsakalt).

Siinmail on tekkinud nõiaring: raamat on kallis, sest tiraažid on väiksed, tiraažid on väiksed, sest raamat on kallis. Ometi on aeg-ajalt võimalus sest nõiaringist välja murda. Paraku mõni ei üritagi.

Äsja tõi kirjastus Kiil turule uue vene krimikirjaniku (tegelikult on ta rahvuselt aser) Tšingiz Abdullajevi. Kui ida poolt üldse midagi head tuleb, siis on need krimkad. Ja selgus, et ka Abdullajev pole paha. Akunin ta muidugi pole, pigem säärane lihtsam lugemine.

„Minu võrratu alibi" üritab idealiseerida palgamõrtsuka tööd, ja üsna õnnestunult. Raamat on tihke rikaste ja poliitikute vastu suunatud klassivihast, aga just see, Venemaa lihtsa inimese mõttemaailma peegeldus, loob raamatule lisaväärtuse. Ja muidugi palgamõrtsuka töö üksikasjalik kirjeldus iseenesest on lahe.

„Vaimude tunnel" on tüüpkrimka, kus suletud ruumi ehk Prantsusmaalt Inglismaale suunduvasse rongi sulgunud seltskonnas toimub mõrv. Muide, isegi Akunin kasutas suletud ruumi teemat raamatus „Levithan".

Nüüd asjast. Mõlemad Abdullajevi raamatud on taskuformaadis, et paras põue pista ja lennukis-bussis-rongis läbi lugeda. Teel Tallinnast Tartusse peaks „Vaimude tunneliga" hakkama saama (137 lehekülge keskmisekirjalist teksti) , teise raamatu (192 lk) läbilugemiseks tuleks sõita ilmselt Valka.

Aga raamatute hind... Paksem maksab 145, õhem 135 krooni. Muidugi, hind on odavam kui teatripiletil, kuigi ajaliselt kestavad nii teater kui raamat sama kaua. Ent võrreldes analoogsete krimkadega... Ei anna võrreldagi.

Viimane „Öölane" ehk Erle Stanley Gardneri „Poevarga kinga juhtum". Üsna omapärane advokaat Perry Masoni ja ta abiliste saaga, üks parimaid Gardnere. 300 lehekülge tihedat teksti ja hind... 99 krooni.

Või siis viimane Agatha Christie - „Chimneysi saladus". 288 lehekülge tihedat teksti. Ja Christiet, mitte tundmatut autorit. Hind 99 krooni.

Ühesõnaga poole õhem Abdullajev on kolmandiku võrra kallim kui Gardner või Christie. Ebaõiglane. Väärtus on paigast ära.

Ja mis ilmselt juhtub. Abdullajev ei müü ning kirjastus uusi tõlkeid turule ei too. Kuigi võiks, sest nagu öeldud, kannatab autor lugeda küll ja küll.

Kahtlemata mängib raamatu hind rolli. Kõigi „Öölase" sarja raamatute tiraaž on kõvasti üle Eesti keskmise. Loomulikult on Gardner, Stout ja Ellis väärt autorid, ent kui raamatu hind oleks pealt 200 krooni (siis oleks suhe Abdullajevi raamatu hinnaga paigas), poleks ostuhuvi kahtlemata nõnda suur. Sama on Christiega. Varraku ilmutatud mõrvaleedi sarja raamatute tiraaž saab lettidelt Eesti mõistes küllalt nobedalt otsa.

Ainus, mida oskaks Kiilile soovitada on Abdullajevi krimkade hind kõvasti alla lüüa, neile reklaami teha ja loota, et eestlased autori omaks võtavad. Mis muidugi pole põhjus hinna kergitamiseks.

Ta ei tapnud kedagi, keda polnud vaja tappa.

Kiri Texase püstolikangelase Robert Clay Allisoni haual

Lee Childi kangelase Jack Reacheri esimene tulemine mullu oli nii võimas, et raamat „Külaline" vääris aasta parima krimka tiitlit. Teine tulemine ehk „Lõõmav Echo" tiitlit küll ei võida, kuid koht esikümnes on garanteeritud.

Kiri, mis kaunistab Allisoni hauda ja vabastab ta moraalsest vastutusest oma tegude eest, tuleks kraapida ka Reacheri matmispaika. Jah, endine sõjaväepolitseinik on teinekord liiga vägivaldne, kuid mis teha, kui elu on kord juba selline.
Jõuline Toomas Nipernaadi, just nii võiks Reacherit ehk kõige paremini kirjeldada. Inimene, kel pole kodu ja ainus vara on riided seljas, hambahari rinna- ja dollarirull tagataskus.

„Vanad riided keeras ta kokku ja pistis tualettruumi prügikasti. Siis läks ta tagasi poeruumi, kassa juurde, ja maksis kolmkümmend dollarit sularahas. Need riided peavad tal seljas vastu umbes kolm päeva. Kümme dollarit päevas ainult riiete peale tundub päris jabur, enne kui hakata arvutama, et pesumasin maksab nelisada dollarit, kuivati veel kolmsada ja kelder, mille sisse need panna, nõuab ka maja olemasolu, mille ostmiseks läheb vähemalt sada tuhat, maksude ja remondi ja kindlustuse ja muu sellise jama peale veel kümneid tuhandeid aastas. Niimoodi tundub kümme dollarit päevas riiete peale ühtäkki vägagi mõistlik."

Niisiis, jõuline Nipernaadi sattub seekord kokku kauni daamiga Texasest, keda ahistab vägivaldne mees. Tõsi, mees on vanglas - naine andis ta maksupettuse eest üles - kuid kohe vabanemas. Naine palub Reacherilt kaitset. Too loomulikult nõustub, sest on vaja ühest linnast pattude pärast jalga lasta, ja niikuinii pole targemat teha, ning hakkabki lugu rulluma.

Raamatu vaieldamatu väärtus peitub selles, et Child avab texaslaste olemuse ja mõttemaailma. Tegu on täiesti erakordse rahvaga. Mõelge ainult - lähim kõrts, kus õhtuti õllel käiakse, asub kahe sõidutunni kaugusel. Kooli sõidavad lapsed tunni. Maakonna keskuses on neli maja. Oma on oma, võõras on võõras. Jne, jne.

Loomulikult on nauditav seegi, kuidas Reacher - tark ja kultuurne - kõik saladused lahti harutab, ühele ja teisele veidi lõuga annab, mõne maha lööb (aga ei tapa kedagi, keda pole vaja tappa), et lõpuks taas öhe kaduda.