Äsja sai imestatud, et milleni küll kirjanike ulmeideed küündivad. Krimkades lahendavad mõrvamüsteeriume mungad, nunnad, mutikesed, Dante, koolipoisid, koduperenaised, pe***ekukkunud ajaloolased. Ja nüüd ka... Võite sada korda pakkuda, kes ajaloolistest isikutest püüab Vitali Danilini romaanis „Liszti kahekümnes rapsoodia" pahasid, ja üsna kindel, et täppi te ei pane.

Õige vastus: Vladimir Iljitš Lenin. Täpsemini küll Vladimir Iljitš Uljanov, sest 1888. aastal polnud NSVLi looja ja esimene valitseja poliitikasse tunginud ega varjunime võtnud. Toona oli ta veel rahutuste korraldamise pärast Kaasani ülikoolist välja heidetud ja oma Kokuškini mõisa asumisele saadetud 17aastane tudeng.

Muidu tüüpiline hea vene stiilis krimka a la Boriss Akunin, kogu oma vanavene kõnekeele, traditsioonide, inimeste ja tsaristliku ühiskonnakorraldusega, kuid Lenin annab asjale muidugimõista värvi juurde.

Selge, et nõukogudeaegsel Leninianal - kallis Vladimir Iljitš kui kogu maailma sõber, õilishing, pühak, geenius (muide, tema aju - väidetavalt süüfilisest kärbunut - uuriti viis aastakümmet, et jõuda geniaalsuse läteteni) - polnud vähimatki alust. Ilmselt pole õigust ka neil, kes väidavad, et Lenin oli läbinisti lurjus. Elu ei koosne üksnes mustast ja/või valgest. Ja vaat siia halli tsooni Danilin suundubki.

Tegelikult on raske mõista Danilini taotlusi. Ta maalib Vladimir Uljanovist pildi, kui sümpaatsest, viisakast, targast, tugeva iseloomu ja veenmisjõuga tüübist. Ja vaid õrnalt-õrnalt ridade vahelt kumab läbi tulevase massimõrvari (Revolutsioon peab olema verine, kinnitas Lenin, koonduslaagrite looja) olemus. Kuma on nii nõrk, et autor peab seda kordades võimendama ja koondama ühte lõiku, kus raamatu minategelane, mõisa valitseja, ajalooline persoon Nikolai Afanasjevitš Iljin avaldab mõtteis arvamust noorest Leninist.

„Järele mõeldes pidin tunnistama, et Vladimiril oli õigus. Aga sel hetkel tuli mul esmakordselt pähe, et need sündmused, milles murdusid nii paljude inimeste saatused ja elud, olid minu noore seltsimehe jaoks ainult nali. Meisterlikult välja mõeldud kombinatsioon, sarnane nendega, mida ta koostas oma kirimales usaldusisikust kaasistuja Hardiniga. Ja meid kõiki käsitas ta pigem kui ettureid ja muid malendeid, paigutades inimesi ümber sellisel viisil, et partiid võita - ühtesid ohverdades, teisi päästes, seades vastasele surmavaid püüniseid elavinventari ohu hinnaga. Muidugi tegi ta seda kõike kiiduväärse eesmärgiga - et kinni püüda, paljastada ja karistada kurjategijat. Kuid mul tekkis tõsine kahtlus, et kuritegu iseenesest, tapmised ise ei vapustanud teda nii väga. Ei, ta tahtis pigem lihtsalt peamurdva ülesande ära lahendada - asetada vaenlane keerulisse olukorda ja lõppude lõpuks temast jagu saada."

Nagu nüüd selgub, on Vladimir Iljitš Lenin on ainus balsameeritud ja vaatamiseks välja pandud detektiiv maailmas.

„Seltskondlik vastuvõtt?" küsis Lucien. „Mitte mingil juhul. Pabertotsikud, kirbe valge vein, papist taldrikud kõiksugu ülesoolatud jäledustega. Mitte mingil juhul. Olgu kas mõni suur ja uhke vastuvõtt või üldse mitte midagi. Sitt või sära, ei mingit kompromissi, ei midagi vahepealset. Ei mingit keskpärasust. Keset keskpärasust läheb mu vaim kohe nõdraks ja ma muutun iseendale tüütuks."

Fred Vargas, „Elus või surnud"

Üsna üheaegselt ilmus raamatulettidele kaks krimkat konnasööjatelt ehk siis prantslastelt - Fred Vargase „Elus või surnud", väljaandjaks kirjastus Varrak ning Eesti Raamatu Mirabilia sarja 150. raamat Gilbert Gallerne „Patsient 127". Hämmastav on see, et mõlemas mängib kurikaela tabamisel otsustavat tähtsust ühesugune detail. Sellega samasus piirdubki, raamatud on oma olemuselt täiesti erinevad.

Tore, et prantsuse krimka üha enam maakeeli kätte tuleb. Siinkohal ei hakkaks uuema aja actionit võrdlema komissar Maigret' lugudega, sest Maigret' on legend, jumalus, ja jumalusele pole võrdväärseid ega hakkagi olema. Kahju ainult, et prantslased nõuavad Maigret' avaldamist süsteemis jutt per raamat. Kuna jutud on üsna lühikesed, tuleb raamatu omahind suur ega müü. Saaks kolm juttu ühte köita... Aga näe, ei saa.

Olgu Maigret'ga kuidas on, kuulsa komissari looja Georges Simeoni järgijad pole sugugi lahjad. Neil on ideed ja oskus need ideed sõnavormi valada.

Esmalt Gallerne'ist kes pole siinmail tundmatu - tunamullu ilmus temalt Mirabilias „Hirmu hind". Avarii tagajärjel kaotab üks tüüp mälu ja tuuakse haiglasse. Ühtäkki meenub talle, et ta on kunagine staarlaulja Luigi Belladone. Kõik oleks ilus, ent paraku on Luigi Belladone täiesti olemas elab oma kodus ega ole miskist avariist kuulnudki.

Raamatu keskne tegelane on kena põetajapiiga, kes peab saladuse lahendama, sest politseinikud on teatavasti tropid. Igaüks lööb piigale külge - nii mehed kui naised - aga õnneks on armastus ses loos täiesti teisejärguline.

Traditsiooniliseks krimkaks ei saa „Patsienti" (nagu ka „Hirmu hinda") pidada, sest lugeja saab lahenduse kesk raamatut teada. Lahe on jälgida tegelaste kobamist pimeduses, kusjuures autor pakub nii peategelasele kui lugejale lahenduse kilde terahaaval, justkui toidaks tuvisid.

* * *

Vargase ees tuleb maha võtta müts, lauale asetada ja siis minutijagu aplodeerida. Võib arvata, et ühel hetkel saavad maailmas ideed otsa. Kes lahendavad kuritegusid peale komissaride-politseinike? Mungad, nunnad, mutikesed, Dante, koolipoisid, koduperenaised... ja nüüdsest ka pe***ekukkunud ajaloolased.

Kolm friiki, kes on nii kõrvuni ajalukku sukeldunud, et pole õiget ametit leiva teenimiseks, kolivad lagunenud majja Pariisi äärelinnas ning võtavad kaasüüriliseks pe***ekukkunud vana politseiniku. (Pe***ekukkunud on seltskonna hinnang iseendale.)

Tüübid on ülilahedad. Kirglikud. Targad. Omapärase huumoriga. Küll sõbrad, ent ei pea teiste uurimisajastut - üks tuhnib eelajaloos, teine keskajas, kolmas esimese maailma sõja aastates - millekski.

„Sa ei mõtle seda omati tõsiselt, Mathias? Devernois? On sul ikka meeles, millega see tüüp tegeleb?"

„Jah," ohkas Mathias. „Esimese maailmasõja uurija."

„No näed! Saad ju isegi aru, et paned segast..."

„See mõte on mulle sama ränk kui sullegi. Kuid minu jaoks pole keskajal ja Esimesel maailmasõjal suuremat vahet."

Tüübid saavad oma eesnimedest tulenevalt koondnimetuse „kolm evangelisti" ja „Elus või surnud" on triloogia esimene raamat.

Evangelistide naabri aeda istutab keegi öösel puu. Peagi kaob naabriproua, endine ooperiprimadonna ning ajaloolased - järjekindlad, suure silmaringiga ning harjunud detaile muu pahna seast eristama - asuvad koos saladust lahendama. Kogu protsess on äärmiselt intellektuaalne, lõbus ja prantslaslikult õhuline. Tõepoolest, väga loetav raamat.