Justkui kokku lepitult on kirjastused nõuks võtnud raamatuinimestele kevade hakul käkki keerata ja ilmutanud viimse kuu vältel kaks riiulivahe täit romaane, mida ei saa kuidagi lugemata jätta. No kuidas sa ei loe Boris Akunini telliskivi ehk kümnest lühiloost koosnevat "Nefriitpalvehelmeid"? Või siis üle mitme setme aasta Frederick Forsythilt ilmudud raamatut "Afgaan"? Ka uus Robert Ludlum nägi äsja ilmavalgust, telliskivisuurune muidugi. Ja Karin Fossum. Ja Ian Rankin. Ja Dick Francis. Ja Peter Robinson. Ja Ann Granger. Lisaks virn mitte nii nimekaid autoreid.

Aitäh, kirjastused, ja võtke seda sõnumit, kuidas tahate.

Kui nüüd Akuninist rääkida, siis paneb muidugi imestama tema oskus kirjutada harukordselt laiahaardeliselt. Poleks talle omast vanavene stiilis sõnaseadmist, võiks arvata, et "Nefriitpalvehelmeste" jutte on kirjutanud erinevad autorid. Vähesed oskavad hoiduda stambist. Grangeril peitub mõrva lahendus ikka suhetes ja politseiülem Alan Markaby võtab kuriteo lahendamist liiga tehniliselt ning mõrtsuka leiab inimhingedes tuhniv saatkonnatöötaja Meredith Michell, sattudes kolm lehekülge enne lõppu hätta. Ja Dick Francise tegelased, olgu need kes tahes, saavad ikka peksa.

Akuninil on üks jutt justkui spiooniromaan, järgmine briti kahekümnendate stiilis mõrvastoori, kolmas aga vesterni sugemetega krimka. Lahe.

Kui nüüd veel Akuninist, siis kirjastusel Tänapäev on tõlkimata kaks Erast Fandorini (pildil) lapselapse Nicolas' raamatut - "Klassiväline lugemine" (tegutsevad viis Fandorinit!) ja "F.M.". Kusjuures mõlemas, nagu Nicolas' esimeses romaanis "Altõnn-Tolobass" toimub tegevus paralleelselt minevikus ja tänapäevas.

Tulevikust. Akunin on öelnud, et nunn Pelagejaga on otsad koos, kolmas raamat jäigi viimaseks. Küll aga kavatseb ta kirjutada veel kolm Erast Fandorini lugu. Ühe tegevus toimub aastatel 1913-14 ja keerleb ilmselt Rasputini ümber, teine räägib kodusõjast ja kolmas on lühijuttude kogumik, nagu "Nefriitpalvehelmed". Nicolas Fandorin seikleb veel vähemalt ühes ehk siis neljandas raamatus.

Aeg-ajalt maanduvad meitegi raamatupoodide riiuleile dokumentaalkrimkad, millel on ookeani taga üsna suur turg. Turg on nõnda vägev, et isegi kohtusaagade suurmeister John Grisham võttis nõuks ühe säärase kirjutada, pealkirjaks "Süütu". Olgem ausalt, eriti hästi tal see välja ei kukkunud. Kui võrrelda tema kohtusaagadega.

Nüüd tõlkis Eesti Raamat maakeelde Sebastian Jungeri "Surm Belmontis". See raamat on hää. Esiteks pole liigpalju mõttetut nämmutamist, nagu Grishamil ja teiseks avab ta kenasti USA kohtusüsteemi tausta, tehes seda lühidalt ja selgelt.

Isegi siinmail on paljud kuulnud kuulsast Bostoni Kägistajast, kes mõrvas kuuekümnendatel üle tosina vanema daami, sidudes neile sukad kaela ümber lehvi. Vaat selle Kägistaja ümber keerlevast raamat räägibki, põhiliselt mustanahalisest Roy Smithist, kes ühe mõrva pärast süüdi mõisteti.

Kuna tegu oli joodikust neegriga, polnud probleem Smith trellide taha saata, kuigi mehel polnud kägistamisega miskit pistmist. Junger selgitab suure ja vaba Ameerika kohtupidamise põhimõtteid, et süütud vangi ei satuks ja siis näitab, kuidas need põhimõtted tegelikult ei kehti.

"Surma Belmontis" võrreldakse kaanel olevas tutvustuses Truman Capote kuulsa raamatuga "Külmavereliselt". Ehk tõesti, kuid esimene mulje toob silme ette hoopis Grishami "Aeg on antud tappa" ehk siis kohtusaaga, kus valgete ühiskond üritab tumedanahalist, kes saatis teise ilma tütre vägistanud mehe, surma mõista.

Kuuekümnendatel sõltus sinu elu USAs nahavärvist, aga see pole uudis. Huvitav on hoopis tõsiasi, et 1951. aastal süüdistas kodanikuõiguste kongress, mida juhtis mustanahaline William Patterson, USA-d genotsiidis ja esitas avalduse ÜRO-le.

Patterson tõstis kõnekalt esile asjaolu, et kohtuväline vägivald, politsei ja kohtusüüdistajate väärkäitumine ning majanduslik ebaõiglus mustanahaliste vastu tähendab tegelikult katset "Hävitada tervikuna või osaliselt rahvuslik, etniline, rassiline või religioosne grupp.". Grupp, millele kongress viitas, oli 15 miljonit ameeriklast, kelle soontes voolab aafrika veri, ja katses hävitada seda gruppi rikkus riik neidsamu rahvusvahelisi seadusi, väitis Patterson, milles süüdistati fašistlike sõjakurjategijaid.

Pattersoni töö tulemus? USA survele alludes ei vastanud ÜRO süüdistustele kunagi. Ja nüüd me siin Eestis loodame, et maailm kuulutab kommunismi kuritegelikuks. Naeruväärt!

Aga mis Bostoni õigesse kägistajasse puutub, siis temaga jäi Junger ühele pildile. Junger oli siis üheaastane ning tema taga seisev mees, käsi kõhul, usub raamatu autor, oligi sarimõrvar.