"Sääsk kestab ühe päeva, roos kestab kolm. Kass kestab kolmteist aastat, armastus kolm. Nii see on. Kõigepealt aasta aega kirge, siis aasta õrnust ja viimaks aasta tüütust.

Esimesel aastal öeldakse: "Kui sa mu maha jätad, TAPAN ennast ära."

Teisel aastal öeldakse: "Kui sa mu maha jätad, kannatan, aga saan sellest üle."

Kolmandal aastal öeldakse: "Kui sa mu maha jätad, põrutan šampanja lahti."

Frédéric Beigbeder, "Armastus kestab kolm aastat"

Ühtaegu ärritav ja erutav tekst. Vaatad aga sisekaanelt monsieur Beigbederi, Pariisi glamuuri- ja kirjandusseltskonna adonise kolekaunist, kauniskoledat pikka nägu ning mõtled, et mis sa, kurat, aeled siis mööda ilma ringi. Joo vähem ja arvesta teiste inimeste tunnetega. Siis aga haarab tema matšolikult plärtsuv, aga mõtteterav monoloog kaasa ning oledki küps.

Beigbederi kolme aasta teooriale tahaks muidugi vastu vaielda, aga eks see raamat selleks olegi. Muidu aga, jah: mõnusalt ekstravagantne isane pihtimus, glamuur ja diskursus käsikäes. Hea tõlge Anti Saare sulest. Tuleb aga ikka endal see prantsuse keel ära õppida, siis saab uurida, kas Beigbederi teised raamatud kah sama ekstravagantselt isased on. Tema 2005. aastal ilmunud romaani nimi on "Romantiline egoist". Kui paslik.

Parim, mida üks raamat pakkuda võib on hingerahu. Siinkohal ei käi jutt miskitest eneseabiõpikutest ega jumalikest teostest, vaid südamearst Rein Vahisalu (pildil) tõsielulisest romaanist "Viies kabinet".

Ütleks nõnda, et nõrganärvilistel ei tasuks raamatut lugeda. Oh ei, seal pole värvikaid kirjeldusi lõikustest ega pilte avatud rindmikust. On selgitus, kuidas me iseennast hävitame ja mil moel riiklik arstiabi süsteem sellele täie jõua kaasa aitab.

Hävitustöö algab vanemate toel lapsepõlves.

Hannes: "Mis on lapse põhimure? See on ju kartus homse ees. Mitte vägivald ega rahapuudus, vaid kindlustunde nappus. Ütleme otse, see on hirm. Võimas emotsioon, mis hakkab peale psüühika ka kehatalitusi häirima, juba kasvavat organismi järama."

Mees paneb käe rusikasse. "Söögi asemel on rusikas laual. Kui juhiks ei saa, oled luuser, vahepealseid võimalusi pole."

* * *

Hävitustöö kestab läbi elu.

"Meie elutempot tõstetakse kogu aeg. See on sama, kui teha järgmine katse: panna kõik autojuhid sõitma sada kilomeetrit tunnis. Mis saab? Kui palju on laipu? Milline on vahekord toimetulijate ja ohvrite vahel - kuuskümmend ja nelikümmend protsenti."

* * *

Vahisalu ei tee muud, kui avab meie silmad läbi doktor Hannes Aasa juhtumuste, tõekspidamiste, dialoogide ja monoloogide.

Lehekülgede kaupa vaatame peeglisse, vaatame end kui ekraanilt, siin ja praegu ning oleme sunnitud tõdema: kõik on õige, me hävitame ennast! Kahjuks. Aga selle asemel, et midagi ette võtta, lööme käega.

* * *

Siiski pole kõik veel kadunud. Vähemalt meie, neljakümneste-viiekümneste põlvkonna jaoks.

Hannes: "Imestan meie vanureid. 75-80aastastel on kõva krunt all, kaks sõda läbi tehtud, aga ei midagi, panevad edasi. Mingi kultuur on neil, eneseväärikus. Viisakus ja enesevalitsemine ka praegustes tingimustes, selles oravarattas. Noored on turris, äkilised, nähvavad mõtlemata. Nad on ebastabiilsed, miski on puudu."

Meie oleme õnneks vahepealne põlvkond, vanematelt midagi pärinud, nendelt on midagi ehk külge jäänud. Noored? Nemad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.

* * *

Aga millest hingerahu? Doktor Aasa õpetusest: kui puhkate, siis puhake täiega. Seega võib ametlikult koju jõudes diivanile räntsatada, raamatu pihku võtta ja mitu tundi mitte tõusta. Akud vajavad laadimist. Tohtrit tuleb ju uskuda.

"Tõde teeb teid vabaks" 

Johannese evangeelium 8:32

Ilmselt tuleb inimkonnal igavesti kütkesse jääda. Seetõttu, et me ei suuda otsustada, mis on tõde. Kui lugeda teineteise järel kaht raamatut - Daniel Silva "Salaagenti" ja Jan Guillou "Madam Terrorit" - oled omadega sassis kui Sammalhabeme habe. Vähemasti tõeotsinguis.

Miks käib Vahemere äärsel pisikesel maalapil pidev lahing Iisraeli ja Palestiina vahel? Lühidalt konflikti põhjustest rääkides: juutide jaoks algab nende omandiõigus maale sellest ajast, kui Aabram tuli oma hõimu Uri linnast Kaananisse. Ja hiljem Moosese ja jumala vahelise lepingu uuendamisest. Palestiinlaste arvates algavad juutide pretensioonid aga Balfouri plaanist 1917. aastal, millega sinna kanti loodi juutidele riik araablastelt nõusolekut küsimata ja neile midagi vastu andmata. Tõsi paljud araablased ei eita, et kunagi juudid seal ka varem elasid. Ent see ei lugevat. Ajalõtk oli liiga pikk. Araablaste seisukoht on, et 1800 aastaga on omandiõigus katkenud. Juutide meelest on aga ajalugu pikem.

Nüüd tõest. Daniel Silva raamatu tõde on: juudid head, araablased (palestiinlased) pahad. Agent ja kunstirestauraator Gabriel Allon võitleb pahadega juba kuuendas eesti keeli ilmunud raamatus. Igas neis kotitakse mõnd riiki, kes on juutide suhtes pehmelt öeldes häbematult käitunud. Oma osa on saanud Šveits, Austria, Itaalia, nüüd saavad Holland ja Suurbritannia, kelle süü peitub liiga liberaalses poliitikas - need riigid hakkavat tasapisi araablaste-moslemitega täituma.

Kindlasti ei saa öelda, nagu ei peituks Silva raamatutes tõde, sest faktid on õiged. Peitub.

"Gabriel noogutas. Takfir on islamistide poolt seitsmekümnendatel aastatel välja arendatud mõiste, teoloogiline riugas, mille eesmärgiks on anda terroristidele püha luba tappa peaaegu kõiki, keda tahtsid, et saavutada eesmärk: sundida peale sharia ja taastada kalifaat. Selle peamiseks sihtmärgiks olid teised moslemid. Ilmaliku moslemiliidri, kes ei juhtinud sharia põhimõtete järgi, võis takfirile tuginedes tappa, kuna ta oli keeranud islamile selja. Sama lugu oli ilmaliku islamiriigi kodaniku või mõnes Lääne demokraatias elava moslemiga. Takfiri põhjal oli demokraatia ketserlus, kuna see asendas Jumala seadused inimeste seadusega; seega olid demokraatias elavad moslemi kodanikud ususalgajad ja nad võidi hukata. Takfir andis Osama bin Ladenile õiguse saata lennukid hoonetesse või lasta õhku saatkonnad Aafrikas, kuigi paljud ohvrid olid moslemid. See andis Iraagi sunni terroristidele õiguse tappa kõik, keda nad tahtsid, et takistada demokraatia levikut Bagdadis. Ja see andis Inglismaal sündinud moslemi poistele õiguse lasta end õhku Londoni metroodes ja bussides, kuigi mõned paradiisi kaasa võetutest juhtusid olema teised moslemid, kes soovisid selles maailmas pisut kauem elada."

Jah, Allon üritab vahelduseks leida konfliktidele lahendust, kuid väga ei leia. Peamiselt tegeleb ta Iisraeli ja maailma kaitsmise ning päästmisega. Kolm esimest Alloni-raamatut olid paremad kui järgmised, sest Mossadi äss kipub liiga James Bondiks muutuma - "Salaagendis" röövib al-Quaeda Londonis USA suursaadiku tütre ja Allon päästab - kuid lugeda kannatab raamat sellegipoolest.

Ühesõnaga: juudid head, araablased pahad.

* * *

Nüüd siis teisest tõest. Kirjastus Hotger, mis annab välja Robert Ludlumi telliskivipakse spiooniromaane, on teinud väärt leiu - rootslase Jan Guillou actionraamatu. Esialgu ühe, ent menu korral tõlgitakse neid veelgi. Ja menu võiks olla.
Olgu vahelepõikeks öeldud, et Guilloult on maakeeles ilmunud "Kurjus" ja triloogia Rootsi riigi sünnist ning need on kahtlemata lugemist väärt.

"Madam Terrorist".

Palestiina on hea, Iisrael ja USA pahad. Õigemini pole USA paha, vaid naeruväärne. Nagu ka Suurbritannia.
Ses raamatus ollakse Iisraeli - Palestiina konfliktis palestiinlaste poolel. Neid on okupeeritud ja neil on rahvusvaheline õigus vastu hakata, mida ka tehakse. Palestiina ostab Venemaalt allveelaeva, täiustab seda, palkab parima meeskonna, ja lähebki andmiseks.

Meeliülendav lugemine neile, kellele meeldib intellektuaalne action. Verd ei pritsi, vaid valitsevad tarkus, mõistus ja džentelmenlikus. Vähemalt Palestiina poolel.

Ameerika riigijuhte, suuremat osa neist, kujutatakse kui tõelisi troppe, kuid ega see väga vale vist olegi.

"Kogu Donald Rumsfeldi pärastlõuna Pentagonis kulus pröökamisele ja räuskamisele, et Iraani seotust rünnakuga tuleb tõestada võimalikult kiiresti, muidu läheb tempo kaotsi. Kaitsejõudude luureteenistuse jaoks ei jäänud mingit kahtlust, milline informatsioon oli soovitav, milline mitte."

- - -

"Kui minna välja tormilistele aplausidele, siis on kõnepidamine purjus veteranide massikogunemisel sama hea kui väikeselt lapselt kommi varastada, mõtles Dick Cheney (pildil)...

Sissejuhatuseks tekkis suur number asjaolust, et talle ei meenunud paugupealt Iraani presidendi nimi; ta teenis esimesed naerupahvakud ära selgitusega "too teine habemik"."

- - -

"Blair oli esinenud Briti parlamendis, andnud osalt ülistava, osalt kritiseeriva etenduse, mida nüüd kogu maailma telekanalites ikka ja jälle kedrati, ning esitanud retoorilise küsimuse, kas demokraatlik riik peaks rohkem uskuma "Palestiina niinimetatud presidenti, kes väidab end olevat jõhkrate ja ülimalt verejanuste terroristide jõugu pealik", või oma sõpru ja hingesugulasi, kes esindavad maailma suurimat demokraatiat...

Siis üllitas Washington Post paljastuse. Ja sellega sai ühtlasi selgeks, et Tony Blair on taas kord Briti parlamendi ees valetanud. Ta andis lubaduse, et astub suvel tagasi."

* * *

Tõde on kusagil olemas.