Marjan Aminpouri jaoks oli kardemoni ja roosivee, basmatiriisi, estragoni ja aedpiparrohu aroom igapäevane, tema arvates niisama tavaline lõhn nagu lahustuva kohvi või rasvast nõretavate praetükkide lõhn tüüpilises Lääne köögis.

Marsha Mehran, "Granaatõunasupp"

Uudsete lõhnade ja maitsetega saab inimesi isegi umbses ja umbusklikus kolkas armuma panna. Pöörata lausa uude usku, aga tõrksamaid muidugi ka enda vastu. Sellest rääkis juba Joanne Harrise bestseller "Chocolat", mille filmiversiooni peaosas hiilgas Juliette Binoche. 

Iraani päritolu Marsha Mehrani esikromaan "Granaatõunasupp" (kirjastus Kunst, inglise keelest tõlkinud Hille Saluäär) kolmest õest, kes revolutsiooni jalust Läände põgenevad ning viimaks Iiri väikelinnas pärsia stiilis kohviku rajavad, pakub lisaks tundelisele loole retsepte ja koduseid ravimeid. Meenub Mehhiko bestseller "Nagu šokolaadi keeduvesi". Jah, seesama, mille võlud jäid Eesti konkuretsitult rõvedaima kaanekujunduse varju. Ka "Granaatõunasupp" pretendeerib kaanetutvustuse andmeil maagilisele realismile, kuid puudutab seda siiski vaid küüneotsaga.

"Granaatõunasupis" domineerib "Chocolat'" stiilis vana-uue võitlus. Linnakese toitlustustuus ei suuda näha, et võõra välimusega õeste hõrgud aroomid tema pubi kliente minema meelitavad. Thomas McGuire' võtted lähevad ikka väga rämedaks, ehk tasunuks autoril pedaali veidi vaguramalt vajutada.

Ent sõsaraid kummitavad mälestussähvakad veristest üleelamistest kodumaal avardavad lugeja maailmapilti ning retseptid eesotsas granaatõunasupi endaga, need võtavad muidugi suu veele. Mina, kes ma peaaegu enam ei oskagi hommikust kohvi ilma kardemonita juua, planeerin juba (enda kohta) suurejoonelisi kevadisi istutustöid, et Mehrani pakutud päraslõunast lavendli- ja piparmünditeed järele proovida.

Viimaste kuude jooksul on lettide ilmunud sümpaatne virn ajalooraamatuid, mida kõlbab täiesti lugeda. Iseasi, kuivõrd tänapäeva inimesel on viitsimist ja aega möödanikku süüvida. Aga tasuks.

Läti kirjanikega on, kuis on. Ega me lõunanaabrite kirjandusest suurt midagi tea. Aga vaat nemadki oskavad lugeda-kirjutada. Ja mitte kehvalt.

Janis Lejins on võtnud kätte ja kirjutanud laheda triloogia sellest, mis toimus Läänemere äärses piirkonnas 12. sajandil. Kese on muidugi Lätimaal, kuid samavõrd on esindatud ka Eestimaa rahvas, kui toonaseid hõime võib nõnda nimetada. Triloogia esimene raamat - "Pitser punasel vahal" stardib Tālava kuningriigi valitseja noorema poja Talivaldise, Henriku kroonikastki hästi tuntud tulevase suurvanema sünniga. Mainitud on sedagi, et nädal hiljem sündis meite kangelane Lembitu, kellega Tavaldisel tuleb hiljem tegemist teha.

Olgu vahepõikeks öeldud, et triloogia järgnevad osad lähevad tõlkimisse siis, kui esimene piisavalt hästi müüb. Loodame, sest raamat on hää, kuid teiste osade lugemiseks läti keelt, mis kõlab, nagu viskaks märga lappi vastu seina, kah õppima ei hakka.

Raamatust saab taas kinnitusi mitmetele tõdemustele:

- et meite esivanemad olid väga jõukad, targad ja kavalad ning oskasid segases maailmas rahulikult elada;

- et ristiretkede ja russide rünnakute soov polnud sugugi tuua siis oma usku vaid luua maksuvabad transiiditeed ja kaubahoovid. Nagu näha, pole maailm kaheksa sajandiga põrmugi muutunud;

- et idast ja läänest on oodata vaid jama;

- et lõppkokkuvõttes peab väike ikka suurele alistuma.

* * *

Muide, meie esivanemate rikkusest on raamatu lõpus selgitustes kirjast järgmist: Balti hõimude ja eestlaste rikkusest annavad tunnistust nii arheoloogilised leiud kalmudes (tihti on neis leitud hõbedat kilogrammi jagu, kuid sellise hulga eest võis tollal osta kuusteist lehma või sõjaratsut) kui ka üks huvitav paavsti kuuria dokument. See on paavsti legaadi Alna Balduini 1234. aasta kaebus Mõõgavendade Ordu peale, kes olevat vastristitutelt ebaseadusliku andamina võtnud ära 45 000 marka hõbedat. Peab lisama, et tegemist on kõigest 30 aastat kestnud vallutussõjaga ja kõne all on vaid paar eestlaste ja Põhja-Läti maakonda, mis Riia piiskopiga tehtud lepingu alusel kuulusid ordule. Siiski on see 9 tonni hõbedat. Pealiskaudsete arvutuste kohaselt oleks selle eest saanud osta 9000 sõjaratsut või tänapäeva militaarsetes ühikutes rääkides sama palju soomustehnikat.

* * *

Ja mille pagana pärast loovutasid meie esivanemad oma inimliku maausu?

"Kuidas teie, kristlased, vastutate valevande puhul?"

"Kuidas kunagi. Sõltuvalt sellest, mille kohta on vanne antud. Kuid jumal võib andestada kõik patud!"

"Ja mida peab inimene tegema, et jumal talle andestaks?"

"Inimene peab oma pattu kahetsema, ta peab palvetama, kuid kõige tähtsam on uskuda, et jumal on halastaja."

"Uskuda ja paluda - sellest ma saaksin veel aru, kuid mida tähendab kahetseda?"

"Kahetseda... See tähendab, et inimene saab aru oma valest käitumisest. Kui ta tunnistab oma pattu ja tahab paremaks muutuda."

"Niisiis oma tegu sooritades ei ole inimene teadnud, et ta teeb valesti ja rikub seadust? See tähendab, et kahetseda võib ainult taipamata laps või vaimust vaene?"

"Ei... Aga..."

"Kahetsus välistab karistuse... Paljad tühjad sõnad. Tuleb välja, et ristitud inimene võib käituda valesti, seda ise teades, aga pärast kahetseb ja saab andeks, et jälle seadust rikkuda? Mitu korda võib inimene seadust rikkuda, et siis andeks saada?"

* * *

Lõpetuseks olgu öeldud, et Lejinsi triloogia meenutab väga rootslase Jan Guillou hästi head triloogiat Rootsi riigi sünnist - "Tee Jeruusalemma", "Templirüütlid", "Riik tee lõpus", mida mõnes poes veel soetada saab, kuigi ilmus viis aastat tagasi.

Ja kui ma Pariisist selle suure armumisega koju pidin naasma, sattusin häda sunnil, üsna juhtumisi, võib öelda, prantsuse keele kursustele. Mis ei saanud paremal ajal tullagi, sest kõik prantsuspärane oli mind ühtäkki lausa naeruväärsuseni erutama hakanud.

Seetõttu klappisin ma suurepäraselt ka Pegasuse kirjastuses ilmunud prantslanna Anna Gavalda romaaniga "Koos, see on kõik" (nii, ma kirjutan prantsuskeelse pealkirja ka, sest see kõlab lihtsalt nii kaunilt - "Ensemble, c'est tout").

Elu viib kokku jumalikult hästi joonistava, kuid miskipärast koristajana leiba teeniva kontkõhna tüdruku, aadlisuguvõsa vesivõsu ning täiesti võimatute kommetega noore koka. Neist saab üliluksuslikke aegu näinud vanas ja üüratu suures Pariisi korteris (lugege vannitoa kirjeldust, nutt tuleb peale, üks neid imekauneid tualettruume, kuhu võiks elama jäädagi) omamoodi perekond, kes võõrastusest üle saades lepib üksteise veidrustega. Hakkab neid armastamagi. Ja kuna häid lambaid mahub ühte lauta palju, siis ... Ega ma kõike ka välja ei räägi.

Hea ladus tõlge, hea tõlkida muidugi ka, sest tekstis on palju dialoogi ja vähe kirjeldusi. Sõna otseses mõttes filmilik raamat. Nii pole mingi ime, et prantslased on võtnud oma viimaste aastate edukaima kirjaniku Gavalda bestsellerist juba filmi vändata. Ja valinud jumalikult hästi joonistava, kuid miskipärast koristajana leiba teeniva kontkõhna Camille' rolli imearmsa Audrey "Amelie" Tautou.

Muuseas, ingliskeelne versioon (miskipärast pealkirjaga "Hunting and Gathering" - "Küttimine ja korilus") reklaamibki Gavalda romaani uue "Amelie'na".

Väga paras lugemine vastikult vinduva ilmaga. Ja palavikuga. Ja palavikuta. Ja miks ka mitte suvel õunapuu all šampanjat rüübates.

P.S. Gavalda loomingust on eesti keeles ilmunud ka jutukogu "Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks" ja lühiromaan "Ma armastasin teda".

Nüüd on siis see ka Eesti keelde jõudnud. Kaamosekrimka tippteos, norralanna Karin Fossumi kirjutatud "Armastatud Poona".

Huvitav, kas on see tungitud kliimast või inimtüübist või eluraskustest või kõigest korraga, aga põhjamaalane on masendunud inimene, isegi kui ta ei taha endale seda tunnistada. Ja kogu oma südamevalu, pimeduse ja pakase valab ta ka kirjasõnasse.

Põhjamaised krimkad peaks kandma nime kaamosekrimkad. Ei ainsatki valguskiirt, isegi mitte tunnelit, kust see paistaks. Lugege Henning Mankelli või Hakan Nesserit, Karin Alvtegenit, Ake Edwardsoni, Anne Holti ja nüüd Karin Fossumit (pildil). Nende teosed hing on pärit justkui ühest koopast - aeglus, masendus, kurjad ja kurvad inimesed, tihtipuhku õnnetu lõpp niigi õnnetule loole.

Hämmastav, et põhjamaalasi ei rahulda miski. Kui on talv, siis on külm ja pime. Kui on suvi, siis liiga palav ja liiga valge. Kevadel-sügisel on sopp, hallus ja kõledus.

Enamus krimkade peategelaste ehk politseikomissaride elu on pehmelt öeldes pees. Kas nad ei leia endale paarilist või on suhted sassis vanematega või lastega või töökaaslastega või kõik kokku. Tegevus toimub justkui veetakse kelku läbi põlvepaksuse pori.

Muide, nagu hoomasite, pole kaamosekrimka suurmeistrite seas soomlasi. Kaamos valitseb ka põhjanaabrite raamatuis, kuid seal lüüakse viin ja õllega pilved laiali, Seltskond on pidevalt täis.

Aga ometi lähevad antud kaamosekrimkad põhjamaalastele, kuhu võib liigitada ka eestlased, korda. Esiteks on need elulised, mitte mingi jamesbondilik tilulilu, kus tuleb laip iga kümne lehekülje kohta ja sarimõrvar on ajaloo kohutavaim.
Vahelepõikeks: ka Kesk-Euroopa kaasaegne krimka on viimasel ajal üsna eluliseks muutunud ja kisub tasapisi kaamoslikuks. Võtame eesti keelde tõlgitutest Donna Leoni või Jean Claude Izzo või Andrea Camilleri. Jean-Cristoph Grange jääb pisut liiga ameerikalikuks.

Ent tagasi põhjamaale. Ju on meile vaja eelkõige tundeid, tõsi, neid tumedamat tüüpi. Ju me elame iseendas ja naudime kurbust. Me mitte ei rõõmusta, kui teistel anadilt läheb, vaid elame talle kaasa. Meil on vaja pisaraid (nagu kaamosest veel vähe oleks). Ju me oleme mingil määral nõiarahvas.

"Armastatud Poonast". Ilmselt on see kaamosekrimkanduse viimane piir, milleni saab minna. Raamatule tuleks kirjutada hoiatus, et stressis ja masenduses inimestel antud teose lugemine keelatud. See on nõnda kurbsüdamlik lugu, et pisar poetub justkui iseenesest ja kui mitte varem, siis viimasel leheküljel kindlasti. No kurgus hakkab kindlasti kraapima. Sa kirud kirjanikku, et miks ta säärase süžee pidi välja mõtlema, ta võinuks anda pisut armu. Aga ei, Fossum on halastamatu.
Aga sel halastamatusel on väärtus. Kui mitte muud, tahad pärast raamatu sulgemist oma lähedasi kõvasti-kõvasti kallistada.