Kas juhuslikult või taotluslikult on viimasel ajal ilmunud eesti keeli ports super-realistlikke raamatuid Venemaast. Tõde on hirmutav. Näib, et sealmail pole aastatega midagi muutunud. Ei mingit demokraatiat, õiglust ega õigust. Pimedus. Ja tsaari võim.

Pole mingi ime, et vene staarajakirjanik Anna Politkovskaja, üks viimastest, kes südametunnistusele truuks jäi, oma otsa leidis. Lugege tema viimaseks jäänud raamatut "Vene Päevik". Ükski diktaatorlik riik, ja seda just Venemaa on, ei saa lasta nii tugeval isiksusel rääkida. Ah et tšetšeenid tapsid Politkovskaja, palgates mõrvari, nagu Moskva väidab? Miks? Millisel põhjusel? Neile ei tee Politkovskaja raamatus vähimatki liiga. Kremlile aga küll.

Raamat on kirjutet päeviku vormis. Mõne päeva kohal on lühike sissekanne siin või seal pandi pomm või tapeti teisel moel nii ja naa palju inimesi. Siis taas põhjalikum analüüs ühest või teisest sündmusest ja hoopis teisest vaatenurgast, kui seda seni üldsusele on serveeritud. Venemaa kohtusüsteemi, riigisüsteemi ja üldse süsteemi koomika parimas ettekandes.

Kogu teose idee on näidata, kuidas Vladimir Putinist saab tsaar. Kuidas tema kätte koondub võim ja vägi ja andamid. Kes tahab elada (surm ei pea olema alati letaalne) peab alluma.

Ühesõnaga karm raamat, mis tekitab masendava tunde. Idanaabrilt pole midagi head oodata.

* * *

Miks mürgitati polooniumiga Aleksandr Litvinenko, endine KGB-lane, kes lasi Venemaalt jalga? Ega ometi seepärast, et ta kirjutas raamatu "FSB laseb Venemaa õhku"?

Oh ei, väidab Kreml.

Aga miks siis mainitud raamatut Venemaal välja pole antud? Tsensuur? Demokraatlikus riigis? Või äkki peegeldab raamat tõde? Et Tšetšeenia sõda oli provotseeritud KGB, vabandage, FSB poolt, kukutamaks Boriss Jeltsinit ja upitamaks troonile oma mees Putin.

Faktid, faktid ja veelkord faktid. Paraku tõrjub Kreml kõik. Või lihtsalt vaikib. Või paneb rääkija vaikima.
Kuidas rääkija vaikima pannakse, on kirjas raamatus "Dissidendi surm". Üllatus-üllatus, ka see raamat pole Venemaal soositud. Ka seal viivad kõik niidid Kremlisse. Ka seal peegeldub tõde. Mida teadis Litvinenko, miks ta tapeti ja mil moel seda tehti.

Kõiki neid raamatuid lugedes saab selgeks, et meil siinmail pole midagi öelda ega mõelda, on vaid oodata. Meenub sketš paarikümne aasta tagusest Soome televisioonist.

Astub Soome suursaadik toonase N.Liidu riigijuhi Leonid Iljitš Brežnevi juurde ja karjub, et vene lennukid lendavad järjepidavalt Soome territooriumil.

"Soome, Soome..." pobiseb Brežnev. "Mis asi see on?"

"Riik! Iseseisev riik! Teie naaber!"

"On või? Pole kuulnud. Vaatame gloobuselt."

Koos minnakse gloobuse juurde ja tõesti, Soome saadike ei suuda oma riiki kuidagi leida. Äkki valgub ta näole naeratus: "Ahaa, siin see Soome on. Näe, kärbsesita alla jäänud," kraabib ta julga Soome pealt maha.

* * *

Kui veel realismist rääkida, siis kirjastus Erseni uuematest Toimiku-sarja raamatutest, Joy Fieldingi "Südameseiskaja" üllatab. Just oma tõsielulisusega. Muidu "ameeriklane" nagu ikka - keegi notib väikelinnas maha noori neide. Aga just see olustik...

Tavapäraselt on nii ookeanitagustes kui ka vana maailma niiöelda külakrimkades selgelt eristatud head ja pahad. Positiivne tegelane on üsna üdini positiivne ja mingi pisike pahe on talle külge poogitud rõhutamaks tema inimlikkust - vaid Jumal on eksimatu.

Nüüd ühtäkki antakse raamatus pilt meist endist just täpselt selliselt, nagu me tegelikult oleme. Nõrkusi on palju, häid omadusi mõni. Igaüks on kiiksuga. Karm? Vaadake peeglisse, kui julgete, ja näete tõde.

Aga noh, mõni lootustandev noot raamatus siiski on: me suudame - üksikud meist - siiski muutuda. Ja kaak püütakse muidugi kinni.

Rachel Cuski "Arlington Park" (kirjastus Varrak, tõlkinud Kersti Unt) on sissevaade briti pereemade ellu jõukas äärelinnas. Tuleb öelda, et võrdlemisi trööstitu. Tuleb ka tunnistada, et kangesti tuttavlik on see laste siia-sinna kärutamisest, poekottide vinnamisest ja pidevast koduse kaose likvideerimisest tulev tunne: et kas see ongi nüüd siis KÕIK?

Ent Cusk koonerdab valguskiirtega ning pikapeale võivad naiste klaustrofoobsed hingevaevad - nii konkreetsemad kui ka ebamäärasemad - lugejat kurnama hakata. Seda enam, et teineteisest elavad ja räägivad raamatus mööda nii abielupaarid kui nii-öelda sõbrannad. Ning Kopli kolmetoalises konutades on natuke raske kaasa elada ahastusele liiga suure köögi pärast.

Põnev oleks lugeda Cuski raamatut "A Life's Work" ("Elutöö", 2001). See on kirjaniku halastamatult aus pihtimus emaks saamise šokist - The Observeri kriitiku sõnul "nutulaul, mis mõistab emad kadunud hingede rolli ja mida on sama võimatu käest panna nagu põnevusromaani".

Cuski katsumusterohkest lapsepõlvest, mida varjutasid haigused ja kloostrikoolikogemus, ning praegusest elust saab lugeda Daily Maili kahe aasta tagusest artiklist.

"Kuid miks meil pole õigus minna sinna, kuhu tahame, ja riietuda nagu tahame?"
"See õigus on teil küll. Täiuslikus maailmas. See siin aga ei ole täiuslik maailm."
Peter Robinson, "Pilk pimedusest"

Viimaste kuude jooksul on ilmunud mitu tõsielulist raamatut mis väärivad enamat kui uurimist, suisa põhjalikku lugemist.
Esiteks muidugi Päevalehe kirjastuse "Punane elavhõbe", autor Kriminaalpolitsei endise peadirektori Andres Anvelt. Üheksakümnendate algus. Postsovietlik aeg. Kaagid vabanevad vanglatest ja otsivad võimalust rikastuda. Politsei alles loob oma struktuuri. Ühesõnaga võitlus hea ja kurja vahel just niisugusena, nagu ta oli.

Siinkohal oleks paslik välja tuua raamatu viimane mõte - kurjategijad ja jõustruktuurid on olemuselt ühesugused, ainult võitlevad eri pooltel.

Raamatu peategelane on politseiülemus hüüdnimega Ekskavaator ehk täiesti äratuntavalt Koit Pikaro (pildil). Äratuntav on mõlema osapoole maailm, nii kõnekeeles kui käitumises - autor tunneb teemat! Ühesõnaga, pilt toimuvast on realistlik, justkui fotograafiline.

Olgem ausad: kurjategijate ega ka politseinike tegevus austust ei ärata. Eesmärk pühendab abinõu. Inimelu on väärtusetu nii siin kui sealpool piiri.

Loetu avab silmad ja lubab mõista nii mõndagi, mis varem arusaamatuks jäi. Allpool üks näide.

Lõik SL Õhtulehe artiklist, kus kirjeldatakse meediamoguli Hans H. Luige kohtuprotsessi: "Kui müüja tunnistus jääb napisõnaliseks, siis järgmine tunnistaja Murtaz - temperamentne kaukaaslane, kuus korda kriminaalkorras karistatud (viimase karistuse sai mullu detsembris, kui mõisteti kolmeks aastaks vangi narkokuriteo eest - toim) - on koos Võrguga kinni istunud.
Murtaz kohtas tunamullu 27. novembri õhtul Võrku Kristiine Prismas. Eeluurimise ajal antud tunnistuse kohaselt märkas ta Võrgu ostukorvis tühje klaasist pudeleid. Kohtus väidab Murtaz, et seal olid hoopis mänguasjad. Ka ei teadvat ta midagi Luige tuttavate ründamisest.
Politseile on Murtaz siiski öelnud, et Võrk kutsunud teda sõnadega "Lähme, paneme punapea põlema!" Luige lähedasi ründama."

"Punases elavhõbedas" on kenasti kirjas, kuidas kriminaalidelt tunnistusi saadakse ja mida need tegelikult maksavad.
Ühesõnaga: ootaks Anveltilt huviga järgmist raamatut, kuid siinkohal ka väike palve: järgmine romaan võiks olla toimetatud, sest kohati tundub lauseehitus pehmelt öeldes lahja ja lapsik.

* * *

Nüüd kiire pilguheit veel ühele raamatule, mis paraku pole tõsieluline. Varrak tõi Eesti turule järjekordse "külakrimkasid" kirjutava autori Peter Robinsoni. Kõik inglise kaasaegse kriminaalromaani austajad kahtlemata rõõmustavad, sest Robinsoni "Pilk pimedusest" on kirjutet kõiki traditsioone silmas pidades. On maaolustik, pisike kogukond kogu oma heade ja halbade liikmetega, pisut huumorit, värvikad ja värvitud persoonid, mõrv ja ootamatu lahendus.

Caroline Grahamile ja tema peainspektor Barnabyle Robinson ja tema inspektor Alan Banks veel vastu ei saa, ka jääb ta alla Ann Grangerile ning tema Alan Markbyle ja Meredith Mitchellile. Sellegipoolest ei tasuks Robinsoni lugemata jätta, sest Graham on viie ja Granger neljatärnistaar ning palju maailmas sääraseid kõrgelt hinnatud krimikirjanikke ikka on. Robinsonile omistaks esialgu kaks ja pool tärni.

Briti lehe The Guardian väitel Hollandis Maastrichtis - 800 aasta vanuses kirikus!

Veel hiljuti kasutati iidset dominiiklaste kirikut jalgrattahoidlana, kirjutab The Guardiani kaasautor Sean Dodson artiklis, mis reastab maailma ilusamaid raamatupoode. Vahetult enne jõule avatud Boekhandel Selexyz Dominicanen säilitab tänu minimalistlikule sisustusele vana kiriku karakteri ja vaimsuse. Lausa taevalik raamatupood, õhkab Dodson ohtrate linkidega varustatud loos, kus leiab äramärkimist näiteks vanasse teatrisse rajatud raamatukauplus Buenos Aireses .

Rohkem fotosid raamatukirikust saab näha siin.

Caroline Graham - Midsomeri mõrvalugude autor kinnitas kord, et krimkad kuuluvad vääramatult naiste lugemislauale. Naised ei saavat tavaelus väljendada negatiivseid tundeid sama vabalt kui mehed. Isased käivad spordivõistlustel end välja röökimas, lubades kohtuniku neljaks rebida, või korraldavad õlleklaasi taga kiire kähmluse. Ühiskond ei taluks, kui daamid midagi säherdust teeks. Ja nii peavadki eevatütred end vaos hoidma.

"Krimkasid kirjutades ja lugedes paiskavad naised välja agressiivsust," sõnas pealtnäha leebe Graham ja rääkis loo, kus aastaid raamatukogust vägivalda kirjeldavaid teoseid laenanud daam pöördus ühtäkki leebema kirjanduse poole põhjendusega: "Mul pole krimkasid enam vaja, sest abikaasa läks äsja teise ilma."

Sestap tasub meestel uurida, milline lugemisvara abikaasa öökapil troonib. Kui krimkad, siis tasub ettevaatlik olla ja pakutud seeni mitte süüa.

* * *

Kui naised krimkasid ei loe, loevad nad meeste arvates miskit jura. Naistekaid. Ja imestavad, miks mehed neid ei mõista.
Kuuldes blogist, palus (kas naise palve on palve või leebelt esitatud käsk?) abikaasa kiita naistekat.

Mida teeb mees, kui ta elu on sassis ja lahutus selja taga? Naudib parimal juhul vabadust, halvimal juhul hakkab jooma... No ega hakka küll. Naine, vähemalt raamatus "Söö, palveta, armasta" võtab oma seitse asja ja põrutab aastaks Itaaliasse-Indiasse-Indoneesiasse. Mis viga põrutada, kui kirjastus maksab reisi kinni, ent, tõsi, nõuab vastutasuks raamatut.

Itaalias taastas Elisabeth Gilbert (pildil), raamatu autor, oma jõu ja kehakaalu. Pisut pealegi, seitse kilo tahtis juurde võtta, võttis kümme. Loobunud muuseumidest ja muudest vaatamisväärtustest, avastab ta Itaalia köögi kaudu. Mis on õige ka meesterahvaste seisukohast, sest Itaalia köök väärib lähemat tutvumist.

Kõht täis - Indiasse! Vaimu taastama ja end meditatsiooni kaudu tundma õppima.

Kui naisterahvas on füüsiliselt ja vaimselt end kogunud, mida ta siis vajab? Armastust muidugi. Ja selle leiab raamatu autor Indoneesiast. Seksi kah pisut, nagu tänapäeva teostes ikka.

Ühesõnaga, raamat andvat naistele enesekindlust, et kui on vaja aeg maha võtta, siis tuleb aeg maha võtta.

Ja veel - miks peaks hea enesetunde saavutamiseks kaalu langetama? Äkki oleks paslik hoopis kaalu lisada?

Ning lõpuks: vaim ja keha on tervik ja närtsinud naine pole naine.