"Ära kruti ennast üles. Ole nagu loom. Nagu koer. Puhka, kui saad. Söö ja joo, kui toitu ja vett on. Ela täielikult igas hetkes. Ongi kogu kunst. Heinrich, tema oli impulsiivne. Ta mõtiskles oma eesmärkide üle ja tormas neid siis taga ajama nagu pöörane. Mõtles liiga palju ja samas liiga vähe. Nii ei saa elada."
Scott Smith, "Varemed"

Millegipärast ollakse arvamusel, et mehed on kui Pavlovi koerad - näita neile unelmate autot, mõnd tehnilist vidinat või poolpaljast tibi ja kohe hakkab neil suu vett jooksma. Antud kolmele elemendile on ka meesteajakirjad üles ehitatud.

Olgu tibidega, kuidas on, ent kui meesterahvas pole auto... jääme sündsuse piiridesse... autofriik? Kui ta eesmärk pole mitte kiiskava ja keskmise eestlase elupalka maksva sõiduvahendiga vastassoole muljet avaldada vaid lihtsalt kulgeda punktist A punkti B lubatud kiirusega pluss politsei poolt aktsepteeritav hälve? Või kui ta ei nõua mobiiltelefonilt munade praadimist ja kuufaaside arvutamist vaid kõigest helistamist ja pääsu internetti? Siis pole tal niinimetatud meesteajakirjadega midagi peale hakata - tuld klantspaber ei võta, et kaminat kütta.

Nüüd asjast. Ehk ajakirjast "Tarkade klubi". Ei mingeid autosid, tibisid ega superelektroonikat vaid puhas populaarteadus. Kõlbab lugeda kaanest kaaneni.

Teadusajakirjaks ei saa antud väljaannet nimetada ainuüksi seetõttu, et teadlased tormavad, karvad turris, kallale. Juba on kõrgematest sfääridest kuulda virinat, et ega see "Tarkade klubi" pole õige asi - rohkem lasteaialastele mõeldud. Teaduritele ilmselt ei meeldi, et tavainimene kirjutistest aru saab. Kuni ladina keel veel käibel oli, sai lihtrahva elegantselt eemale tõrjuda, nüüd tuleb pisut vaeva näha - koostada artikkel võõrsõnadest, tehnilistest terminitest ja valemitest.

Selle asemel, et öelda: tüdruk viskas kummipalli, teatab teadussfääri esindaja - defloreerimata femiinne isend avaldas guttapertšast valmistatud, õhuga täidetud sfäärilisele kehale kineetilist energiat - või midagi säärast.
Ühesõnaga, kui tahate huvitavat lugemist ja loetust aru saada, soetage "Tarkade klubi".

* * *

Huvitaval kombel peetakse krimikirjandust teisejärguliseks, alama klassi lugemisvaraks. Vaadake kultuurimeediat (a la "Sirp") või ajalehtede kultuurilisasid, palju neis lahatakse krimi ja actionromaane?

Tegelikult on krimkade alavääristamine asjatu. Lõõgastusväärtuse, adrenaliinikütte ja teiste heade omaduste kõrval on krimkadel ka hariv väärtus ja enamgi veel.

Tean inimest, kes sai Michael Fredricksoni advokaadi-saagast "Surnut kaitstes" (Toimiku sarja 55. raamat, üks sarja tippteoseid) abi doktori väitekirjaks. Nimelt oli raamatus Batesoni üldinimliku õppimise teooria delfiinide näitel üldinimlikult lihtsalt ära seletatud ja sobis täpselt doktoritöö puzzlesse.

Teiseks näiteks võiks tuua soomlase Ilkka Remesi "Ürgöö". Üle keskmise action, kus Soome europolitseinik maailma päästab. Kohati pisut jamesbondilik, aga ei hullu.

Nimelt on raamatus palju juttu Belgia ja Kongo seostest, õigemini Kongo annekteerimises-okupeerimisest Belgia poolt. Lootus antud teemal internetis midagi täpsemat leida luhtub. Mainitakse, et Belgia esimene kuningas Leopold II (pildil) omandas endale Aafrika riigi ja saatis seal mõndagi jõhkrat korda, ent kui Kongo riigile läks (tegelikult müüs Leopold II selle Belgiale kopsaka summa eest), oli kõik taas OK.

Tegelikult hävitas Belgia oma kuninga juhtimisel pool Kongo rahvastikust ja saatis seal korda sõnulseletamatuid jubedusi, mille kõrval kahvatuvad kohati isegi stalinlikud kuriteod.

"Belglased leidsid, et kõige efektiivsemaks töölesundimise viisiks oli hirmutamine ja väljapressimine: küladest võeti naisi pantvangi ja vabastati alles siis, kui mehed olid nõutud kummimassi kohale toimetanud."

"Force Publique'i palgasõdurid ja kummifirma kohalikud juhid olid tarvitusele võtnud julmad distsiplineerimismeetodid. Kui keegi oli kogunud viiskümmend astjatäit kummit, aga ühes neist oli seda natuke vähem, võidi ta karistuseks tappa. Sõdurid pidid tõendama tapetud kongolaste arvu sellega, et nende parem käsi murti randmest katki ja toodi ettenäitamiseks. Käed suitsutati, et need kuumas ja niiskes kliimas säiliksid."

"Emamaalt toodud padrunid maksid raha ja iga kasutatud padruni kohta pidi sõdureil olema ette näidata otsastlõigatud parem käsi. Oli üsna tavaline, et sõdurid ülevaatajaid petsid, kasutasid oma padrunid salaküttimise peale ja raiusid käsi otsast elus inimestel, sageli lastel ja naistel, keda oli kergem kinni võtta."

"On olemas fototõend, et Force Publique'i ohvitser on lõiganud inimese käed otsast, et tõendada: ta on täitnud kuninga korraldust."

Need lõigud on vaid killuke "Ürgöös" kirjeldatud Belgia ja Kongo "sõbralikest suhetest". Samas Belgias antud teemast ei räägita ja üheski muuseumis antud sündmusi ei kirjeldata. Huvitav miks? Miks peab Belgia ajalugu õppima soomlase kirjutet krimkast?

* * *

Jõulude aegu olid raamatukauplused rahvast pungil. Ja see on hea.

Mõnikord veeretad raamatut käes kui kuuma kartulit ega tea, kas minna edasi või heita kõrvale. Esimesed leheküljed on sedavõrd ebalevad, et mitte ei saa aru, kas hiljem läheb paremaks või mittemidagiütlev heietus jätkub. Aega nagu raisata ei tahaks, aga samas ei tahaks ka millestki heast ilma jääda.

Raamat peab startima konkreetselt - "Veri, ei mingit kahtlust." - ja jätkuma sama pingeliselt. Muide, "Meisterdetektiiv Blomkvisti" algus on ajaloo parim. Ei mingit kahtlust. Või siiski... "Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal." on samuti üsna tuntud ja paljulubav.

Ühesõnaga, nädalavahetusel sattus näppu Scott Smithi "Varemed", üks "Toimiku" sarja uuematest raamatutest. Poolesaja lehekülje pärast hakkas lugu veerema. Poole raamatu pealt tekkis huvi, millega see kõik lõpuks lõpeb. Olgu öeldud, et tegu on miskitpidi õudukaga, kus inimene - antud juhul kuus noort - heitlevad äraspidise looduse vastu.

Üsna meelevaldselt tuli silme ette "Trifiidide päev", ja mitte niivõrd raamatuna (Mirabilia sari), kuivõrd filmina. Juhtub sedagi, et film on parem kui raamat, kuigi kõigest ühel juhul viiekümne üheksast. Sel puhul peaaegu juhtus - film ja raamat olid fifty-fifty. Jutt käib kaheksakümnendatel linastunud BBC telesarjast "The day of the Triffids". Britid tunnevad teemat, ameeriklased oskasid neile omasel moel oma Trifiidide filmi muidugi lootusetult ära käkkida.

Nii varemetes kui Trifiidide loos selgus, kuivõrd mannetu on inimene. Tema säilimine siinilmas on mingi anomaalia. Või Jumala tahe. Või mingi nali, milles me siiani aru ei suuda saada.

Taimedki on inimestest targemad ja elujõulisemad. Unustage ära, et inimkond tapab looduse. Ainus, kes võib planeedilt Maa kaduda, oleme meie. Samas, ega loodus inimkonda hävita. Inimkond hävib ise. Tänu oma nõrkusele ja abitusele.

Trifiidid läksid "looduse kuningale" (jutumärgid on siinjuures äärmiselt kohased) füüsiliselt kallale, kuid varemete-taimed tabasid veelgi nõrgemat kohta - psüühikat. Aitab sellest, et kriisiolukorda sattunud inimest pisutki kõigutada, kui tema teod muutuksid äraarvamatuks. Nii lihtne see ongi.

***

Et inimkonna-taimede teemat mitte liiga üldsõnaliseks jätta, esitasin paar küsimust ühele Eesti juhtivale taimeteadlasele.

Millal tuleb aeg, mil taimed inimkonna hävitab?

See aeg kahtlemata tuleb, küsimus on ainult: millal? Tegelikult hävitab inimkond end ise. Taimed on üks kandidaat Maa valitsejaks lisaks bakteritele ja viirustele, kuivõrd viiruseid saab elusorganismiks pidada.

Miks on taimed seni loomi - on ju ka inimene üks loomaliik - enda kõrval talunud?

Ju on loomade olemasolu taimedele kasulik. Taimede ja neid söövate loomade suhet on eesti keeles kahjuks vähe kajastatud.

Kas võib meie planeedile ühtäkki ilmuda taimeliik, mis asub inimkonda hävitama?

Silmaga nähtavate faktide põhjal on ennustusi raske teha, aga seda ei saa välistada.

Tulevik, seega, kuulub taimedele?

Meie silmad seda ilmselt õnneks ei näe.

***

Selleks, et öelda midagi olulist, ei pea kasutama paksu raamatu täit sõnu. Hiljuti jäi loetust silma suurepärane mõttetera: "Piibli sõnum on väga lihtne - ära tee teistele seda, mida sa ei taha endale tehtavat. Kõik muu piiblis on kommentaarid selle juurde."

Otsite väärt jõulukinki? Uurige Shel Silversteini laste(?)raamatut "Helde puu". Ma ei kujuta ette, kas on inimest, kellele see minimalistlik lugu hinge ei läheks. Kolmene lapselaps Eva-Lotta tahab vanaema juurde tulles aina puuraamatut vaadata.

Sirvid raamatut ja paned end maailma kõiksuses paika. On vaja vaid kümmekond lauset, et inimese eksistents ja elujärgud kõige nende juurde kuuluvate murede ja rõõmude, unistuste ja hääbumisega kirja panna.

***

Aga ikkagi oli läinud nädala tippsündmust Jimi Hendrixi Woodstocki kontserdi salvestus. Paljukirutud ETV ekraanilt, muide. Kuulad Hendrixi "Woodoo Childi" ja mõtled: meie, surelikud, elame, aga tema, kes lahkunud, on surematu.

"Lendamisel pole häda midagi," ütles Reacher.
Harper noogutas. "Ma tean, allakukkumine on see, mis probleeme valmistab."
Lee Child, "Külaline"

Moto peaks tavade järgi midagi tähendama. Aga siinkohal ei tähenda. See on lihtsalt üks raamatust leitud mõttekild. Ja kui sa suudad leida õhtu jooksul loetust ainsagi killu, millel mõte kauem kui minutiks pidama jääb, pole õhtu asjatult möödunud.

***

Antud blogi, või nimetage seda kuidas tahate, ajendas kirjutama infopuudus. Meil on kirjastuste ja raamatukaupluste kodulehed, aga palju nood jagavad sisukat teavet raamatutest või vahendavad lugejate arvamusi? Tegelikult tuhkagi.

Vaadake üle lahe. Neil on näiteks krimkahuvilistele mõeldud lehekülg DekkariNet (http://www.tornio.fi/kirjasto/tuu/dekkarit/default.htm), kus infot kamaluga.

Enne, kui kodanik 4.30 (või on hind üldises voos tõusnud?) maksva Karumsi kohukese soetab, saab ta pakendilt täpse ülevaate, mida antud toode sisaldab. Raamat on kümnetes kordades kallim kui kohuke, ent teavet selle ostmise eel saab minimaalselt. Kaanel on üht-teist kirjas, kuid seda uskuda... Eesti pole õnneks ookeanitaguste tasemele jõudnud, sest seal kirjeldatakse iga raamatut kui "Best of the rest..." "Phenomenal!" etc.

Lugege Olivia Goldsmithi "Bestsellerit", siis saate teada, kuidas sünnivad raamatute kaantele ülistavad arvustused. Mäletamist mööda tasutakse "ausale" arvustajale 5000-10 000 dollarit olenevalt tolle tähtsusest kirjandusmaailmas. Ning enamasti pole "aus" arvustaja raamatut näinudki.

Ühesõnaga, kunagi tahaks jõuda selleni, et kuskil, miks mitte just siinsamas, saaks lugejad rääkida asjast - jagada elamusi, kogemusi, teavet, anda nõu ja mida veel. Kõik raamatutesse puutuv on teretulnud. Klikake lingile: kommenteeri, ja tuld! Siinkirjutaja on tegelikult hädas, sest teab krimkadest, ajaloost ja populaarteadustest nii mõndagi, kuid naistekatest mitte vähimatki. Ja pole ühtki Paulo Coelhot lugenud. Häbiasi. Vist?

***

Nüüd asjast. Siinmail tehakse ostuotsus ilmselt esikaane, mitte tagakaane põhjal. Juhtusin Tallinna Apollo raamatukauplusse ja tuvastasin, et Jean-Claude Izzo triloogia "Täielik Cheops", "Solea" ja "Chourmo" on müügis 10 krooni per raamat. 10 krooni! Ometi on tegu viimase viie aasta krimkade tippkümnesse kuuluva looga, millele on saatuslikuks saanud pehmelt öeldes nadi kujundus. Ehk teine võimalus: siinkirjutaja maitse on kentsakas ja raamat rämps. Tegelikult siiski ei ole ja 30 krooni tasub säärase triloogia eest mõtlemata välja käia.

Või siis Tom Wolfe'i "Edevuse tuleriit", mille saab kätte Tallinna Kaubamaja all asuvast kauplusest miski poolesaja krooni eest. Taas väärt raamat. Sisukas. Kirjeldab USA pisimiljonäride tegelikku elu ja olemust. Sügavam kui pealtnäha paistab.

Teate, miks peab New Yorgis tellima paari tuhande dollari eest limusiini, kui tahad viie kvartali kaugusel toimuvale peole minna? Sest kuidas sa lähed peo lõppedes tänavale taksot püüdma nagu tropp. Seltskond viskab säärased hoobilt enda seast välja. Aga miks ei võiks selle kilomeetrikese peole jalutada? Sest tuul lööb abikaasa värske soengu sassi. Lahedad probleemid neil miljonäridel.

Muideks, oli vist nii, et peategelane teenis aastas 1,3 miljonit dollarit, kuid pani sellest 1,29 huugama.

Izzo näitel... Huvitav, miks eestlane Mandri-Euroopa krimikirjandust sedavõrd tõrjub? Briti kaup läheb palju paremini peale.

Kirjastus Varrak teab, mida siinsed tahavad. Agatha Christie sari müüb kenasti. Sügisel ilmus mitu uut Poirot' lugu, kusjuures üks - "Must kohv" - on Christie näidendist raamatuks vormitud ja seda on lugedes hoomata. No ei ole Christie. Christie teosed pole nõndaviisi stseenidesse ja misanstseenidesse jaotatud. Loed ja hoobilt tuleb silme ette pilt laval toimuvast. Aga muidugi on see raamat rariteet, sest pole varem eesti keeles ilmunud. Nii väidab suurepärane Christie teoseid tutvustav internetikülg http://my.tele2.ee/kaidoko/agatha.htm.

Vahelepõikeks... Kes võiks Eesti teatris mängida Poirot'd? Andrus Vaarik, kui vuntsid ette kleepida?

Teine äsja ilmunu "Tragöödia kolmes vaatuses" on Öölase musta raamatuna kuraditosin aastat tagasi trükivalgust näinud. Kuigi pealkirjast võiks arvata, pole antud juhul tegu näidendiga, küll aga on näitleja peategelane. "Tragöödia..." on igatahes puhtakujuline Christie. Nagu ka "Hädaoht End House'is", mis veel trükivärvi järele lõhnab.

Ent see pole veel kõik. Varrak on ühtede kaante vahele köitnud kolm raamatut ja pannud "telliskivile" nimeks "Poirot oriendis". Nii ja naa. Aga kuna kaks suureformaadilist Christielt - üks Miss Marple, teine Hercule Poirot lühijutud -ilutsevad juba riiuli, las olla ka kolmas.

***

Seks korraks kõik. Ootame kommentaare ja kohtume paari päeva pärast siinsamas. Lõpetuseks tagamoto (on niisugust asja olemas?), millel pole asjaga taas miskit ühist.

"Kõigepealt pean ma välja selgitama, mida ma tegelikult tahan."
"Sa tead, mida sa tegelikult tahad," ütles naine. "Iga inimene teab - vaistlikult. Kõik kahtlused, mida tunned, pole muud kui müra, mis püüab tõde enda alla matta, sest sa ei taha seda näha."
Lee Child, "Külaline"