John Grogan, "Marley ja mina. Elu ja armastus maailma kõige pöörasema koera seltsis", tõlkinud Faina Laksberg, Varrak.
Masendavalt halva esikaanega (näeb välja nagu C-filmi videokassett, ilmselt tuli see raamat-film-paketiga kohustuslikus korras Ameerikast kaasa - küll ei tea, et Eestis keegi midagi nii koledat teeks) raamatu kättevõtmine oli tõsine katsumus, aga kord selle avanud, selgus, et teos pole üldse nii halb.
Küllap süvendas umbusku ka kuulutus esikaanel, et tuleks minna vaatama ka samanimelist filmi, kus mängib meeldiv näitleja Jennifer Aniston ja ebameeldiv näitleja Owen Wilson... Ja loomulikult koer.
„Marley ja mina" on lugu noorest abielupaarist Johnist ja Jennyst ning suurest, arulagedast, parandamatust, aga ka vastupandamatust labradorist Marleyst, kes muutis kogu nende elu. „See pole vaid ühe koera ega koeraga pere lugu, vaid liigutav ja humoorikas lugu inimestest ja loomast, kellel on ühine elutee, tõusude ja languste, naeru ja pisarate, rõõmude ja südamevaluga," tõotab reklaamlause.
Osaliselt on see tõsigi, kahtlemata on huvitav ja koerapidajaile kasulik lugeda Grobani tähelepanekuist elust koos koeraga. Kuid nagu see, nii jääb ka noore pere lapseootus ning palju muudki justkui primitiivse perekonnaõpetuse tasemele. Ja nii kubiseb raamat valmis tõdedest.
Nii õpetatakse meile, kuidas peaks käituma taimedega, et nad ellu jääks. Mida teha, kui on tekkinud kahtlus, et perekonda on õnnistanud kauaoodatud rasedus. Kõik see on natuke liiga lihtsustatud ja ameerikalik, et olla tore. Või olla kasulik, nagu autor on vist arvanud.
Kuid John Grogan on humoorikas ning hea jutustaja, seepärast võiks seda raamatut siiski lugeda, kui omatakse koera (või plaanitakse võtta), või ka näiteks siis, kui ollakse rase. Kahju see igatahes kellelegi ei tee.
kus ei ole litsaklikke idioome, 7A klassi tasemega pilte ning kirjatöid ei mõõdeta kvantitatiivselt.