Raamat, mida kinkida intellektuaalile

W. G. Sebald, „Austerlitz", tõlkinud Mati Sirkel, Varrak

Jah, jah, see võib olla tänapäeva saksa kirjanduse üks tippe, nagu annotatsioon ütleb. Ma eelistan Günter Grassi siiski. Mis raamatut küll halvaks ei tee. Arhitektuuri ja linnade kirjeldused on väga huvitavad ja vaimukad. Eriti raudteejaamade omad. Brüsseli vaksal on nagu imeloss.

Kuni sõidab sisse saksa teema. Gott, kas see ei ole veel piisavalt ära tüüdanud. Oli traagika, olid põgenemised, igasugu koledaid asju oli... aga me oleme neid nii tüdimuseni kuulnud, et isegi väga hästi kirjutatuna ei lähe nad korda ning suunavad raamatut peale esimest kolmandiku sirr sõrme vahelt läbi laskma ja siis ära panema.

Muidugi võib raamatu alati mõnele intellektuaalile kinkida. Too rõõmustaks.

Kommenteeri
Olen tutvunud reeglitega ja võtan vastutuse oma sõnade eest
Raamatublogi
Ilfi ja Petrovi määratluse järgi jaguneb inimkond autojuhtideks ja jalakäijateks. Aga samahästi võib maailma jagada ka raamatulugejateks ja telerivaatajateks. Telerivaatajad on eelistatud seisuses, nagu ka autojuhid – mõlemale mõeldud kirjutisi on lehed ja letid täis. Aga kes oleks kuulnud midagi ajakirjast jalakäijatele? Nimetuse all “Roheline tuli”? Jalakäijad vaadaku ise, kuis saavad, raamatulugejatele olgu see blogi. Ja mitte pelgalt lugemiseks, vaid osalemiseks.
Rehviinfo