Munade jahil kesk kannibalismi

David Benioff, „Varaste linn", tõlkinud Jaak Kangur, Varrak.

Esimese hooga on „Varaste linna" kohta raske midagi öelda. Ehk siis: mes sa kostad ja kos sa pistad.

Esmalt sisust, nagu sellest raamatu tagakaane-tutvustuses kirjas: „Käib Teine maailmasõda ning Leningradi blokaad on kestnud juba mitu kuud. Krestõ vangla külmas kongis kohtuvad kaks hukkamist ootavat noort meest - Lev ja Kolja. Kuid NKVD polkovniku kummaline käsk päästab nad surmast ning viib pöörasele teekonnale läbi sõjast laastatud Leningradi, otse Saksa tagalasse, kus ebakindel ja häbelik teismeline ning uljas südametemurdja peavad silmitsi seisma nii kalkide partisanide kui ka jõhkrate Saksa eriväelastega. „Varaste linn" on lugu sõjast ja kahe noore mehe sõprusest."

Nagu varemgi on tõdetud, nähakse mõningaid asju kõrvalt paremini. N.Liidu ja teise maailmasõja aegsest kirjutavad ses protsessis mitteosalenud hoopis teisiti kui osalenud. Lugedes venelaste teoseid Leningradi blokaadist, on üksainus suur masendus, nälg, surm ja tormipilvine taevas, kus ainus päiksekiir kiirgub vapra punaarmeelase silmadest. Inimestel puuduvad muud mõtted peale selle, kuidas fašiste hävitada. Neis poleks justkui miskit inimlikku.

Benioff, kel pole blokaadiga miskit pistmist iial olnud, sai raamatule aluse Harrison E. Salisbury suurteosest „900 päeva". Selle raamatu võiks eesti keelde tõlkida, siis saaks aru, mida täpselt Benioff sealt võtnud on. Kannibalismi kindlasti. Toidutalongide teemad kah. Aga kas ka NKVD juhtide priiskava elustiili? Piiramisrõngas viibinute mõttemaailma?

Sõjast on maakeelde tõlgitud üks väärt raamat - Catherine Merridale'i „Ivani sõda" - kus taas on just kõrvaltvaataja suutnud anda tõepärase pildi, mida tundis ja mõtles, kuidas elas ja oli sõjamees tegelikult.

Kui kõike varemloetut kokku panna, tundub „Varaste linn" kohati tõepärane - kasvõi see, et üks tegelastest mõtleb vaid seksist nagu õigele sõdurile kohane - teisalt taas muinasjutuline.

Igatahes on kahe noore mehe rännak läbi Leningradi sakslaste tagalasse selleks, et leida tosin muna, piisavalt nauditav ning antud raamatu lugemisele kulutatud aega ei saa liigitada raisatuks.

Kommenteeri
Olen tutvunud reeglitega ja võtan vastutuse oma sõnade eest
Raamatublogi
Ilfi ja Petrovi määratluse järgi jaguneb inimkond autojuhtideks ja jalakäijateks. Aga samahästi võib maailma jagada ka raamatulugejateks ja telerivaatajateks. Telerivaatajad on eelistatud seisuses, nagu ka autojuhid – mõlemale mõeldud kirjutisi on lehed ja letid täis. Aga kes oleks kuulnud midagi ajakirjast jalakäijatele? Nimetuse all “Roheline tuli”? Jalakäijad vaadaku ise, kuis saavad, raamatulugejatele olgu see blogi. Ja mitte pelgalt lugemiseks, vaid osalemiseks.
Rehviinfo