Charles de Lint, "Südame metsad", tõlkinud Pille Runtal, Varrak
Kanadast pärit kirjaniku teos võib osutuda paljudele raamatusõpradele kõvaks pähkliks, isegi nii kõvaks, et nad selle pooleli jätavad - jutustus lihtsalt venib algul nagu tigu. Ja seda sõltumata faktist, et lugu räägib müütilisest maailmast, mis paralleelselt kaasajaga eksisteerib ning ainult teatud liiki inimesed on võimaised seda külastama ja sealseid olendeid nägema.
Kui aga kannatada esimesed 100 lehekülge ära, kasvab tempo märkamatult kiiremaks ja kõik muutub ühtäkki selgeks ja huvitavaks. Isegi nii kaasakiskuvaks, et lõpp tuleb kätte liigagi kiiresti. Miks nii? Küllap seepärast, et autor on võtnud vaevaks luua hulga erinevaid tegelasi ning kõigi nendega tuttavaks saamine võtab oma aja. Nauditav on jälgida, kuidas kogu see kirev seltskond vähehaaval üksteisele läheneb ning finaalis kõige ootamatumas kohas kokku saab. Huvitav on ka kogeda vana ja uue maailma kultuuride kokkupõrget sootuks uue nurga alt - vaimude tasandil.
Charles de Linti "Südame metsad", teeb heaks tõde, et mitte miski pole võimatu seni, kuni me ei suuda vastupidist tõestada. Ka kõige lootusetumad realistid saavad korraliku ninanipsu ning õpivad loodetavasti asjadesse eelarvamusteta suhtuma - vähemasti raamatus.
Kritiseeriksin enim kirjastust, kellele on müügitulu kvaliteedist tähtsamaks muutunud. Näib, et mitte keegi pole vaevunud raamatut enne väljaandmist hoolikalt üle lugema. Tekstist karjub vastu lausa põhjendamatult palju kirjavigu - enamikel juhtudel on sõnades tähed vales järjestuses, mis viitab tõlkija kiirustamisele.
