M.C.Beaton, „Uustulnuka surm", tõlkinud Maia Boltovsky, Tänapäev
Kui te arvate, et eestlased on kõige vastikumad inimesed selsinasel maamunal, siis minge Šoti mägismaale. Kui ise ei viitsi, siis M.C.Beatoni raamatuis.
Hoiatuseks või meelituseks, kuidas kellelegi, tegu on krimkaga. Samuti mängilane Hamish Macbeth - poolenisti politseinik, veerandijagu lambakasvataja, teist sama palju salakütt - ajab pahasid taha. Koos koeraga. Ses raamatus tal kassi veel pole. Või mis niiväga ajab. On pigem laisk ja vaatab, kuis viilida saab. Aga töö teeb ära.
Sõnaga, šotlased ei kannata võõraid, eriti ei kannata nad võõraid inglasi ja veel vähem neid, kes on ülbed ja aina õpetama kipuvad. Kui Machbeth koos oma koeraga tagumisse külla asendajaks saadetakse, lüüakse seal üks neist võõrastest vastikutest inglastest maha. Ja, üllatus-üllatus, kogu küla rõõmustab. (Olgem ausad, Lochdubhi küla oleks targem vältida).
Loomulikul tuleb suurest linnast kohale õhku täis politseiinspektor, kes peab Macbethi ullikeseks ja üritab ise mõrtsukat tabada. Paraku ei taba. Mägilastega oskab suhelda vaid mägilane ise.
Taaskord tuleb tunnistada, et Hamish Macbethi - britid on temast vändanud paarikümne osalise telesarja - lood on ühed parimad viimasel ajal tõlgitud krimkadest. Mahe ja mahlane huumor, kes karmi mägismaad, eestlaslik seltskond ning vahvalt laisk Hamish annavad kokku väärt kompoti.
Klikkides siia saad näha, milline Hamish Macbeth (too koeraga) välja näeb. Ühtlasi annab antud lõik imehästi edasi Machbeti maailma olemuse.
