Jälle üks uus eesti romaan, mis teeb tõsiselt rõõmu. Peeter Helme raamat (küll suhteliselt keskpärases kujunduses) on huvitav nüüdisromaan nii tänase inimese hingelaadi ühe võimaliku peegeldajana kui ka vormiliselt.
Me jälgime minategelase - noore juristi - elukäiku, pealkirja järgi arvata siis septembrikuus. Kuigi vahet vast pole, sest raske on uskuda, et selle inimese august või oktoober väga erinevad oleksid.
Esimese mõne lehekülje järel võib romaan igav tunduda. Sedavõrd tühine ja üksluine on noore minategelase argipäev, tema ihaldatud ja kardetud naissuhted, tema töö... Isegi tema lõunasöögid on igavad.
Helme kirjeldab seda igavust - nii seda, mis toimub peategelase elus kui ka seda, mismoodi ta ümbritsevat kogeb ning oma isehäälega selle üle vaidleb - ebainimliku üksikasjalikkusega, rõhutades niiviisi igavusetaaka veelgi.
Ja ühel hetkel muutub see igavus põnevuseks. Enam ei saa raamatut käest panna, teadmata mida see tühine ja tegelikult ka ebasiiras pintsaklipslane mõtleb, kuidas nurjub tema järjekordne ja pealiskaudne naissuhe, kuidas saab veedetud järjekordne piinarikas tund enne lõunapausi...
Kusagi taustal suunab tema elu aga Suur Saladus, mille juurde aeg-ajalt ikka tagasi tullakse. See seondub kuidagi minategelase õega ja vanaemaga, ning isegi sellele mõtlemine valmistab piina ja häbi...
