Leo Kunnas, "Enne viimast sõda", Eesti Päevaleht
Võrdlemisi ebalevalt oma kirjutamisi alustanud kolonelleitnant on väga heaks muutunud. Tõsine militaarulmekas, kus on loodud omaette maailm, mis toimib väga hästi, see tähendab usutavalt.
Kui ette heita (peab ju virisema, muidu poleks nagu tööd teinud), siis just kahtlust, et lugeja ei usu sellesse maailma, ei ela sisse ning talle tuleb kõik ära seletada - millele raamatu algus pühendatud on. Pole vajadust... jutu käigus saab kõik selgeks ja omaseks.
Sellepärast ongi ehk ainuke etteheide liiga pikk sissejuhatus, mille puhul paratamatult hakkad mõtlema, et kui kaua selline vestlus aega võtta võiks ja norima autori kallal: nii lühidalt see küll käia ei saanud.
