Frode Grytten, "Mesilastaru laul" , tõlkinud Maarja Siiner, Pegasus
Tunnistan ausalt, et suhtun suure ettevaatusega raamatutesse, mille autoriks on ajakirjanik. Olgu siis endine või praegune. Kunst nõuab muidugi ka liialdusi ja kaunist kompvekipaberit pakendiks - sama, mida ajakirjandus nii suurepäraselt valdab. Kuid sügavust jääb journalistil tavaliselt väheks.
Pinnapealsus pole ilukirjandusteosele muidugi kasuks. Grytten on osalt suutnud seda puudust vältida. Raamat räägib lood Norra väikelinna kortermaja elanikest. Kiiksuga tüübid enamvähem kõik. Mõni huvitavam. Mõni igavam. Kuigi väikelinna jaoks (huvi kultusliku rockbändi Smiths vastu muu hulgas) ehk pisut sügavama sisuga, kui võiksid minu ettekujutuses olla. Aga ehk Norras polegi väikese paiga peamiseks lõbuks Bocki õlu ja elanikel valdavalt poolik põhiharidus nagu meil kipub olema.
Grytteni raamatust jääb küll selline mulje, et Norras on teisiti. Nii et lugegem ja võrrelgem vahet Eesti maakolgaste rahva ja norralaste vahel. Mitte, et ma sellega tahaksin öelda, et inimeste lood siin raamatus maailma parimad oleksid. Osavalt konstrueeritud, seda küll.
