Sergei Lukjanenko, "Öine vahtkond", tõlkinud Tanel Rõigas, Varrak
Venelased on paadunult head kirjutajad. Kuigi jutt on täiesti hull, sisaldades endas vaime, deemoneid ja mida kõike veel, on kõik tegelased oma ülivõimetele vaatamata täiesti elusad inimesed. Oma himude ja rõõmudega. Võitlevad tänapäevasel Venemaal igavest musta ja valge võitlust, tehes seda profaanidele märkamatult teispoolsuses, võluv on, et otseselt hea ega halb pole kumbki pool...
Lenin näiteks loetakse valgeks jõuks, st heatahtlikuks ja just seepärast eriti ohtlikuks. On nalja, on reveranss klassikalisele ulmele ja ülepea peaks seda raamatut lugema juba selleks, et vähegi taibata, mis Notšnoi Dozori peades käia võib. Täitsa huvitav oleks teada, peavad nad ennast valgeteks või mustadeks - veidral moel ei tähenda selline jaotus Lukjanenkol üldse, et ühed on head ja teised pahad. Hoopis segasem, seeläbi ka mitmekülgsem ja põnevam on lugu.
