Alessandro Baricco, "See lugu", tõlkinud Mailis Põld, Pegasus
Itaalia kirjanik on meil peamiselt tuntud tema raamatust "Siid", kuhu on elegantses stiilis pikitud lausepärle nagu kaelakeesse. Siidiussi jahil Jaapanis armastuse leidnud ja kaotanud mehe elu lugu on tehtud ka filmiks. Mis, nagu enamasti alati juhtub, küll raamatule alla jääb.
"See lugu" ei ole nii hea, kui "Siid". Selles mõttes, et ei kulge heas lausestiilis. Meil on siin alustuseks Itaalia kolka kirjeldus ammusel ajal, eelmise sajandi alul. Peategelase ema isa oli prantslane. See on tähtis asjaolu. Väikese poisiga ühes toas harrastatakse pisut rafineeritumat seksi, kui maakolkas tavaliselt kombeks. Võib seda ette ennustada, et ka peategelane Ultimo edaspidi samuti selles vallas ühtteist üle elab.
Kuid see ei ole peamine. Ta isa on autohull juba enne, kui ta neist masinaist midagi põhjalikumalt teab. Poeg on tal õpivalmis kõrval ja saab pärast maailmas rändamist innustuse rajada täiesti tühja kohta võidusõidurada. Omaaegsetel rallidel ja võidusõitudel on üldse raamatus oluline koht.
Mees ise hukkub maanteel kusagil Lõuna-Ameerikas. Misjärel kulutab Ultimoga Ameerikas koos elanud ja (kohati sündmusi võltsides) sellest päevikut pidanud venelanna hulga raha uurimaks, kus mehe mõeldud rada on ja ehitab selle lõpuni. Mehe ja armastuse ja tema elu mälestuseks. Kuid laseb pärast esimest katsesõitu võidusõiduraja hävitada ja sellega raiub Ultimo elu ajaloost välja.
Baricco on omal ajal kirjutanud sõnateksti Prantsuse elektroonilisele kollektiivile Air. Eks see raamatki meenuta Airi muusikat oma alltekstide ootamatus keerukuses.
