Marjan Aminpouri jaoks oli kardemoni ja roosivee, basmatiriisi, estragoni ja aedpiparrohu aroom igapäevane, tema arvates niisama tavaline lõhn nagu lahustuva kohvi või rasvast nõretavate praetükkide lõhn tüüpilises Lääne köögis.
Marsha Mehran, "Granaatõunasupp"
Uudsete lõhnade ja maitsetega saab inimesi isegi umbses ja umbusklikus kolkas armuma panna. Pöörata lausa uude usku, aga tõrksamaid muidugi ka enda vastu. Sellest rääkis juba Joanne Harrise bestseller "Chocolat", mille filmiversiooni peaosas hiilgas Juliette Binoche.
Iraani päritolu Marsha Mehrani esikromaan "Granaatõunasupp" (kirjastus Kunst, inglise keelest tõlkinud Hille Saluäär) kolmest õest, kes revolutsiooni jalust Läände põgenevad ning viimaks Iiri väikelinnas pärsia stiilis kohviku rajavad, pakub lisaks tundelisele loole retsepte ja koduseid ravimeid. Meenub Mehhiko bestseller "Nagu šokolaadi keeduvesi". Jah, seesama, mille võlud jäid Eesti konkuretsitult rõvedaima kaanekujunduse varju. Ka "Granaatõunasupp" pretendeerib kaanetutvustuse andmeil maagilisele realismile, kuid puudutab seda siiski vaid küüneotsaga.
"Granaatõunasupis" domineerib "Chocolat'" stiilis vana-uue võitlus. Linnakese toitlustustuus ei suuda näha, et võõra välimusega õeste hõrgud aroomid tema pubi kliente minema meelitavad. Thomas McGuire' võtted lähevad ikka väga rämedaks, ehk tasunuks autoril pedaali veidi vaguramalt vajutada.
Ent sõsaraid kummitavad mälestussähvakad veristest üleelamistest kodumaal avardavad lugeja maailmapilti ning retseptid eesotsas granaatõunasupi endaga, need võtavad muidugi suu veele. Mina, kes ma peaaegu enam ei oskagi hommikust kohvi ilma kardemonita juua, planeerin juba (enda kohta) suurejoonelisi kevadisi istutustöid, et Mehrani pakutud päraslõunast lavendli- ja piparmünditeed järele proovida.
