Kuhu inimkond oma jõhkruses liigub (6)

Arne Dahl, „Koos mäeharjale mingem", tõlkinud Enno Turmen, Eesti Raamat.

Juhused valitsevad maailma. Juhuslikult virutab üks jalgpallifänn Stockholmis teisele õllekannuga lagipähe. Õõvastav episood küll, ent ei midagi suurejoonelist - virutaja tuleb lihtsalt üles leida ja tapmise eest trellide taha suunata. Ent tegelikult viivad niidid tollest olmemõrvast, õigemini pubist, kus sündmus toimus, mitmes suunas teiste kuritegudeni ning kohtuvad viimaks ühes punktis.

Vahepeal sünnib muudki: vanglakambris plahvatab pomm, määrides seal pesitsenud kurjategija mööda seinu ja laga laiali; kõrvaltänavas tuvastatakse viis laipa ehk tagajärg kahe grupeeringu mitte ust sõbralikust kohtumisest; pedofiile jahtiv politseinik satub rahvusvahelisele võrgustikule...

Et kõigest sest sotti saada, kutsutakse taas kokku A-rühm ehk kamp Rootsi parimaid politseinikke, lahedaid tüüpe, kes on harukordselt nutikad, rügavad hullumoodi tööd, viskavad väärt nalja, seksivad omavahel - mõistagi mitte kõik ja üheskoos, aga tekib paar ning teinegi - ühesõnaga elavad täisväärtuslikku elu.

Sekka filosoofilised mõtted ja jutuajamised heaoluühiskonna varjupooltest ning sellest, kuhu inimkond oma jõhkruses liigub; selgitusi, kuidas püütakse pedofiile; retked politseinike hingeellu ja veel palju pealtnäha kõrvalist, kuid tegelikult sisukat.

„Koos mäeharjale mingem" on kolmas A-rühma saaga eesti keeli. Eelmised on „Misterioso" ja „Veresüü paine". Ääretult head krimkad kõik.

Kommentaarid
Poku, 10:37, 19. september, 2012
Huvitav et sealt Rootsist tuleb vaid mõrvu vägivalda ja jubedusi kirjandusteostesse pressituna. Milleks?
Annely, 10:51, 19. september, 2012
Mina hindan krimkasid. Need on nagu ristsõnad mis panevad aju tööle. Ja igaüks ise võib ennast analüüsida kui julm ta ISE on. Kas aitad ämbliku elusalt õue või litsud laiaks. Me ei taha tegelikult oma julmust üldse tunnistada.
Üks kama kõik, 15:20, 19. september, 2012
Annely oled julgelt aus! Hindan sellist otsekohesust. Arvan ,et maailmas peavad mõlemad olemas olema, nii hea kui paha. Siiski tuleks jälgida, nii palju kui see meie enda kätes on, et see tasakaalus püsiks. Et poleks liialt õudne ega ka läila. Kahtlen kas üldsus siiski jälle sellisest mõttest aru saab.
Usutakse liiga kergelt seda, mida lehed väidavad ja kohe minnakse paanikasse. Hirmul aga on suured silmad. Vahest mõtlen, et kellele seda nii väga vaja on,et inimesed paanikas on ja siis omakorda lollusi teevad.
Tegelikult ka siin kommenteerimine on mõttetu. Olen kindel ,kõik need foorumid aitavad meid inimesi juhtida ja samas kontrollida.
Praegu kedagi huvitab,milliseks inimkond muutub, kui pidevalt paanikat süvendada.
Targasti teevad need kes lehti ei loe. Tegelikult keegi meist ei hooli, kui me ise seda ei tee.
heh, 08:49, 20. september, 2012
Kuivõrd üldse mingit "inimkonda" on, isegi loomade tasemeni jõudmine näib kättesaamatu.
Lammas, 10:28, 21. september, 2012
Tublid kommentaarid. Parim soovitus on tõesti - ärge vaadake telekat ega lugege lehti. Mitte midagi ei muutu paremaks, kui teame, kui julmad võivad inimesed olla. Minge metsa, istuge mahalangenud puule, hingake puhast õhku ja koju jõudes olete veidi parem inimene, kui enne metsaskäimist. Või lugege ja vaadake, aga tõmmake ümber kaitsekile, mis ei lase tekkida emotsioonidel. Sest mitte midagi ei muutu, mida iganes me tunneme. Me oleme surutud raamidesse, millest pääsu ei ole, sest keegi on meie eest nii otsustanud ... elame ju vanglaplaneedil, küll imekaunil, kuid siiski totaalse kontrolli all.
Mina mõtlen alati, kui kurjust kohtan, et häid inimesi on siiski rohkem ja ükskord me võidame kurjuse niikuinii:D
Armastan teid, head inimesed ja saadan teile rahu ja kaastunnet!
Piret, 13:17, 22. september, 2012
Lammas, oled nii armas lambuke!:)
Kommenteeri
Olen tutvunud reeglitega ja võtan vastutuse oma sõnade eest
Raamatublogi
Ilfi ja Petrovi määratluse järgi jaguneb inimkond autojuhtideks ja jalakäijateks. Aga samahästi võib maailma jagada ka raamatulugejateks ja telerivaatajateks. Telerivaatajad on eelistatud seisuses, nagu ka autojuhid – mõlemale mõeldud kirjutisi on lehed ja letid täis. Aga kes oleks kuulnud midagi ajakirjast jalakäijatele? Nimetuse all “Roheline tuli”? Jalakäijad vaadaku ise, kuis saavad, raamatulugejatele olgu see blogi. Ja mitte pelgalt lugemiseks, vaid osalemiseks.
Rehviinfo