Tiit Hunt, „Eesti kalad", Varrak.
Õigupoolest ei teagi öelda, mis on ses raamatus lahedaim - kas minimalistlikus, tore fotomaterjal või see, et ühte on koondatud kõik kalad, mis Eesti vetes ujuvad. Või hoopis kõik kokku.
Kes tegelikult on viitsinud Eesti kalu kokku lugeda. Ahven, latikas, särg, linask, angerjas, lõhe ja forell, koha muidugi... Üht-teist veel. Säga ujuvat Emajões. Kevadel saab vimba. Ahaa, säinas kah. Ja miski mudil on merre tekkinud. Räim, kilu, siig...
Nüüd on kõik need vee-elukad ühtede kaante vahel - iga kohta lühike, kuid piisav info - ning igast mitu pilti juures. Fotot. Profi tehtut. Ägedad.
Aga nüüd... Meie vetes ujub ka tõugjas, rünt, trulling, hink, nigli, viis erinevat mudilat, võldas, merivarblane, nolgus ja veel paar tavainimesele tundmatut isendit. Ka nemad on kenasti fotodel poseerimas.
Igal kalamehel või loodushuvilisel võiks antud raamat riiulil olla, ikkagi meie oma kalad.
Huvitav, linnuvaatlus on, aga kalavaatlus?
