Pierre Borromee, „Mõrvar purpurpunases rüüs," tõlkinud Victoria Traat, Eesti Raamat.
Antud raamatu on kirjutanud amatöör. Advokaat. Ja seda on hoobilt hoomata.
Piinliku täpsusega on ta võtnud aluseks klassikalise krimka süžee ega ole kaldunud kõrvale ainsaski punktid.
* On mõrvatu. Naisterahvas. Advokaadi abikaasa.
* Abikaasa on peamine kahtlusalune.
* On hea politseinik ja halb politseinik.
* Halb politseinik teeb kiireid järeldusi ja tahab kuulsust, hea mõtleb koos omasuguste abilistega.
* On need, kes teavad, kui ei räägi ning sellest sünnib suur jama.
* On süüdlane, kes ei olegi süüdi.
Ühesõnaga, kõik on aimatav. Küll aga ei tee raamatut heaks süžee, vaid autor. Ning too prantsuse advokaat võib küll olla kullanokk, ent kirjutab hästi. Klassikaliselt, kuid hästi.
Ta tunneb suurepäraselt teemat, sest tegevus käib politseijaoskondades, kohtukoridorides ja advokaadibüroodes.
Ta on loonud hüvad karakterid ja andnud igale neist selgepiirilise olemuse.
Tema sõna on seatud.
Tore lugemine seega. Ning too kollanokk võiks sule teinegi kord kätte võtta.
