A.E. Johann, „Uudseleiva valla inimesed", tõlkinud Kalev Kivimets, Steinwaldchen.
Tundub, et põlvkond-kaks pärast sõda hakkab toimunule lähenema filosoofiliselt. Need, kes katastroofi läbi on elanud, palju ei mõtle, sest elu tuleb üles ehitada. Tuleb kätel käia lasta, mitte suul. Pole aega arutleda teemal: miks? Las seda teeb tulevik.
Antud (küla)romaan pajatabki ülesehitustööst, kui nii võib öelda. Saksamaal. Maakohast, mis sõjast üsna puutumata jäi.
Vast on sealmail külad pisut teistmoodi kui siinmail. Inimesed on kogukondlikumad. Pisike piirkond on justkui pisike lava, kus mängitakse maha nii komöödiat kui draamat samas etenduses. Suurel laval hajuks näitlejad igaüks oma nurka ning koosmängu ei tekiks, ent külas on kõik kõigiga seotud. Paratamatult mõjutab üks tegevus teist, kas siis otseselt või kaudselt.
Sõda oli. Nüüd tuleb möödunu unustada ja elu taas käima lüüa. Ent rääkida on lihtsam kui teha. Konfliktid on paratamatud. Uusasukad versus põliselanikud, noored versus vanad, modernistid versus konservatiivid.
Aeg on see, mis kõik killud paika loksutab.
Ses mõttes huvitav lugemine, et sõjajärgset on vaadatud sakslaste silme läbi. Aga muidu külaromaan, mis külaromaan.
