Kalkunikitkuja käsiraamatust traagilise lõpuga love-storyni (5)

Kristiina Piip, „Minu Dublin", Petrone Print.

Raaamatu esimene pool on küll haarav oma avameelsuses, kuid pealkirja järgi lootsin lugeda rohkem Dublinist kui autori armastuse-vihkamise suhtest ja eneseotsingutest võõras linnas.

Tõele au andes olen lugenud vaid veerandit Minu-sarja raamatutest, kuid minu senine mulje on, et Petrone pehmikute seeria võlu ja valu ongi tasakaal pealkirjas: kas kaante vahel valitseb tasakaal nagu Margot Roose „Minu Amsterdamis"; kas esimene sõna on pigem liigne nagu Ann Alari „Minu Inglismaas" või on raamat küll kiiduväärselt minu-mätta otsast kirjutatud, aga Dublini ja tedretähniliste punapeade asemel jääb domineerima võõrtööliste elu Iirimaa pealinnas.

Kuid kahtlemata on tegu kasuliku käsiraamatuga igaühele, kes Iirimaale raha teenima minna plaanib. Sest kodutööna tuleks endale kindlasti selgeks teha, mida tähendab eluliselt oluline PPS-number ja kuidas seda saada; milline peavalu on pangakonto avamine ning millise kaardiga saad saad sularaha välja võtta ja millisega poes maksta; milliselt iirlaste kinnisvaraleheküljelt elamispinda otsida; millises internetiportaalis tööd otsida; miks buss sind peatuses nähes peale ei võta ning millised tänuväärsed transpordivahendid on dart ja luas jms.

Plaanides pikemalt kanda kinnitada, tasub teada sedagi, et kuigi vesi on Dublini elanikele tasuta, maksab telekalitsents aastas umbes 150 eurot ja autokindlustus küündib tuhande euro kanti (tegemist on 2007. a. andmetega). Samas esmaseid juhilube saada on Eestiga võrreldes käkitegu.

Kuid kindlasti pole tegu pelgalt kalkunikitkuja käsiraamatuga, - andku autor mulle andeks see stampmõtlemisest tulenev sildikleepimine - mida vürtsitab traagilise lõpuga suhteliin, raamatu teises pooles „saavad sõna" ka kohalikud. Selgub, et dublinlased on veidi rassistlikud ning üle keskmise sõbralikud ja viisakad - pidevalt käib üks sorry`tamine. Muidugi ei puudu kohalikel ka omad kiiksud - näiteks pole mingi ime, et keegi päise päeva ajal poes pidžaamas ringi tatsab. Mis poodidesse puutub, siis „Minu Dublinis" on kirjas seegi, millised on rahakotisõbralikud kohad riideid soetada ning kust ja millal saab disainerirõivad supersoodsalt kätte. Ning kuhu pärast šoppamist tasuks pidutsema minna. Dublinis, muide, pidutsetakse seitse päeva nädalas.

Tingimata tasuks „Minu Dublin" läbi lugeda kõigil, kes tahavad - tsiteerides autorit - lihtsalt ära. Ära sombusest Eestist, lähenevast talvekülmast ja lõputust koolistressist.

Kommentaarid
Chr, 11:59, 27. juuli, 2012
Minu sarja üks nirumaid raamatuid.
Lugedes läbi, ei oska pingeritta pannagi, kumb neist hullem, kas Minu Dublin või Minu Bollywood. Samas vabandan austet autorite ees, saan aru, et oma raamat on ikka oma lapsuke, kuid kas kõiike ikka on vaja paberile panna ja kirjastada.
-, 12:55, 27. juuli, 2012
Nõus esimesega.
Sama, kui Soome koristaja kirjutaks oma "seiklustest" Kontula urgastes või shoppamishullusest Itäkeskuses. Ei midagi harivat...
loetud, 06:02, 19. august, 2012
Mulle väga meeldis
kah loetud , 17:14, 8. september, 2012
Kas tõesti ei leitud Dublinist eestlast, kes täidaks kaht tingimust: ta võiks osata kirjutada ja tal võiks olla midagi öelda?
L., 00:20, 26. detsember, 2012
Kersti-Kersti, kasva suureks!
Kokkuvõtet üritad teha, siis teinekord paluks ikka oma sõnadega!
Kommenteeri
Olen tutvunud reeglitega ja võtan vastutuse oma sõnade eest
Raamatublogi
Ilfi ja Petrovi määratluse järgi jaguneb inimkond autojuhtideks ja jalakäijateks. Aga samahästi võib maailma jagada ka raamatulugejateks ja telerivaatajateks. Telerivaatajad on eelistatud seisuses, nagu ka autojuhid – mõlemale mõeldud kirjutisi on lehed ja letid täis. Aga kes oleks kuulnud midagi ajakirjast jalakäijatele? Nimetuse all “Roheline tuli”? Jalakäijad vaadaku ise, kuis saavad, raamatulugejatele olgu see blogi. Ja mitte pelgalt lugemiseks, vaid osalemiseks.
Rehviinfo