Kalkunikitkuja käsiraamatust traagilise lõpuga love-storyni (5)

Kristiina Piip, „Minu Dublin", Petrone Print.

Raaamatu esimene pool on küll haarav oma avameelsuses, kuid pealkirja järgi lootsin lugeda rohkem Dublinist kui autori armastuse-vihkamise suhtest ja eneseotsingutest võõras linnas.

Tõele au andes olen lugenud vaid veerandit Minu-sarja raamatutest, kuid minu senine mulje on, et Petrone pehmikute seeria võlu ja valu ongi tasakaal pealkirjas: kas kaante vahel valitseb tasakaal nagu Margot Roose „Minu Amsterdamis"; kas esimene sõna on pigem liigne nagu Ann Alari „Minu Inglismaas" või on raamat küll kiiduväärselt minu-mätta otsast kirjutatud, aga Dublini ja tedretähniliste punapeade asemel jääb domineerima võõrtööliste elu Iirimaa pealinnas.

Kuid kahtlemata on tegu kasuliku käsiraamatuga igaühele, kes Iirimaale raha teenima minna plaanib. Sest kodutööna tuleks endale kindlasti selgeks teha, mida tähendab eluliselt oluline PPS-number ja kuidas seda saada; milline peavalu on pangakonto avamine ning millise kaardiga saad saad sularaha välja võtta ja millisega poes maksta; milliselt iirlaste kinnisvaraleheküljelt elamispinda otsida; millises internetiportaalis tööd otsida; miks buss sind peatuses nähes peale ei võta ning millised tänuväärsed transpordivahendid on dart ja luas jms.

Plaanides pikemalt kanda kinnitada, tasub teada sedagi, et kuigi vesi on Dublini elanikele tasuta, maksab telekalitsents aastas umbes 150 eurot ja autokindlustus küündib tuhande euro kanti (tegemist on 2007. a. andmetega). Samas esmaseid juhilube saada on Eestiga võrreldes käkitegu.

Kuid kindlasti pole tegu pelgalt kalkunikitkuja käsiraamatuga, - andku autor mulle andeks see stampmõtlemisest tulenev sildikleepimine - mida vürtsitab traagilise lõpuga suhteliin, raamatu teises pooles „saavad sõna" ka kohalikud. Selgub, et dublinlased on veidi rassistlikud ning üle keskmise sõbralikud ja viisakad - pidevalt käib üks sorry`tamine. Muidugi ei puudu kohalikel ka omad kiiksud - näiteks pole mingi ime, et keegi päise päeva ajal poes pidžaamas ringi tatsab. Mis poodidesse puutub, siis „Minu Dublinis" on kirjas seegi, millised on rahakotisõbralikud kohad riideid soetada ning kust ja millal saab disainerirõivad supersoodsalt kätte. Ning kuhu pärast šoppamist tasuks pidutsema minna. Dublinis, muide, pidutsetakse seitse päeva nädalas.

Tingimata tasuks „Minu Dublin" läbi lugeda kõigil, kes tahavad - tsiteerides autorit - lihtsalt ära. Ära sombusest Eestist, lähenevast talvekülmast ja lõputust koolistressist.