Gene Wolfe „Doktor Surma saar" ja John Varley „Barbiemõrvad", tõlkinud Arvi Nikkarev, Skarabeus.
Nikkarev üllatab aina. Eelkõige sellega, et tal jätkub tahtmist iga aasta ulmefännidele midagi lugemiseks pakkuda. Sest, olgem ausad, no ei avaldata siinmail just liiga palju ulmeklassikat.
Misjonäritöö - mida see maarahva harimine fantaasiakirjanduse alal muud on - järjekordne samm on tutvustada kaht legendi: Gene Wolfe'i (keda on siiski ka varem maakeelde tõlgitud) ja John Varleyd. Duubelraamatu abil. Mis on samuti üllatav ja lahe. Üks mees alustab oma lugusid raamatu ühest, teine teisest otsas. Keskpõrandal saadakse kokku.
Wolfe'i olla ulmekirjanduse üks suurimaid visionääre ja ideedekuningaid. Eks ta ole. Wolfe'i lood on kuidagi rahulikuvõitu, kuid samas pingelised ja omapärase puändiga. Kuidagi kaugussevaatavad ja melanhoolsed. Reaalsus ja antireaalsus käivad käsikäes.
Varley omakorda on meelelahutuslikum. Ta lisab nägemusse tulevikumaailmast - mille kenasti ja lühidalt lahti kirjutab - ka põnevust ehk krimkalaadset. Ning teises stooris viskab õhku küsimuse, kas inimene valitseb arvutimaailma või vastupidi.
