Vast igaüks meist on ajakirjandusest lugenud artikleid Madeleine McCannist, kes kolme ja poole aastasena puhkusereisil rööviti. Nüüd pani Madeleine'i, keda senini leitud pole, ema kirja kõik mõtted ja tunded, mis teda Madeleine'i kaotusega valdasid ja kõik, mis enne ja pärast kadumist aset leidis.
„Kadunud" on traagiline lugu sellest, kuidas perekond kaotab oma palavalt armastatud lapse, kuidas tuleb hakkama saada ajakirjanduse, välisriigi politsei ja lapse kaotusvaluga. Kuigi vanemd teevad kõik, mis vähegi nende võimuses, et lapse otsingud vilja kannaksid, saab üsna pea selgeks, et Portugali, kus Madeleine kadus, politsei pole just kõige koostööaltim.
Lõppkokkuvõttes satub McCannide perekond ise uurimise keskmesse, kui politsei väidab, et neil on tõendeid, et vanemad on ise oma lapse kadumises süüdi ning on ta tapnud. Selle tõenduseks esitatakse rida „tõendeid", mis tegelikult on õhust võetud ja esitatud vaid selleks, et uurimine kuhugigi jõuaks ja politsei ei peaks asjaga tegelema.
Õnneks on perekonnale toeks sugulased, sõbrad ja sajad täiesti võõrad inimesed, kes toetavad moraalselt ja rahaliselt Madeleine'i otsinguid. Tüdruk on nüüdseks, kui ta veel elus on, peaaegu 9aastane ning tema vanemad Gerry ja Kate pole siiani loobunud otsimast ja lootmast. Nende otsingute motoks on saanud „Et ükski kivi ei jääks ümber pööramata" ning Madeleine'i otsingutest on saanud nende eesmärk abistada kõiki kadunud lapsi. Lugesin äsja ka raamatut kaheksa aastat kadunud Natasha Kampusch'i ema mälestustest ning see annab lootust, et ka Madeleine ühel päeval kätte saadakse. Lootus ei sure.
