Meelis Friedenthal, „Mesilased", Varrak.
Kindlasti ei ole tegu laiatarbe kraamiga. Pakun, et Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorikraadiga lõpetanud ulmekirjaniku romaan on teatud seltskonnas väga hinnas, keskmine lugeja aga ei oska vaimustuda. Eks sama lugu ole veinisõpradega: mõni otsib peeneid finesse, teine (ja kolmas ja neljaski) tahab lihtsalt lõbusamat tuju.
Sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus, kui Leideni Ülikooli bakalaureuse kraadiga lõpetanud Laurentius saab stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartus. Loo taustaks on ikalduse ja näljahäda käes vaevlev Eesti, kus toona suri lühikesel ajavahemikul 70 000 inimest. Siit esimene sihtrühm, kellele raamatut soovitada: ajaloolased. Kindlasti on neil põnev jälgida ja kontrollida, kui hästi on Friedenthal toonase olustiku kujutamisega hakkama saanud.
Järk-järgult selgub, et too Laurentius peidab endas mingit sünget saladust. Ikka kerkib ühel või teisel kujul üles lapsepõlvetrauma: peategelast sunniti poisikesena osalema nõiaprotsessides, sest arvati, et ta suudab näha nõidade märke. Ja tema valitud inimesed hukati.
Nõnda tunneb ta aastakümneid hiljemgi oma nina sõõrmetes rämedat haisu, mis tekkis hukatud „nõidade" laipade põletamisest tuleriidal. Sellest ka Laurentiuse haigus, mis saadab teda raamatu algusest lõpuni: raskemeelsus. Siit teine sihtgrupp, kellele passib kõnealust teost kindlasti lugeda: hingetohtrid, kelle jaoks on kindlasti köitev mõtiskleda, kuidas selline kogemus inimest võiks mõjutada.
Mingis mõttes on raamatu põhikonstruktsiooniks kolmnurk: ebausk-usk-teadus. Huvitav on tutvuda autori taasesitusega tollasest akadeemilisest mõttemaailmast, mis tänapäeval meenutab kohati pigem ebausku kui teadust. Näiteks kirjeldatakse põhjalikult Robert Boyle'i korpuskulide teooriat, mis toona oli veel üsna uudne ja isegi radikaalne. Siit kolmas rühm: teadlased.
Ulmekirjanikule omaselt on Friedenthal lugu vürtsitanud tavareaalsusest välja kippuvate seikadega, kuid napilt, marquezilikult maitsekalt. Kohe üsna alguses surma saanud papagoi Clodia, Laurentiuse vaimse tasakaalu pidepunkt, reinkarneerub ja võtab salapärase kummitusneiu kuju. Lahkamislaual ärkab ootamatult ellu vanamees, kes Tartusse teel olnud Laurentiuselt surnud papagoi ära varastas, laiba pintslisse pistis ja veidi hiljem üsna veidra otsa leidis. Neljas grupp: ulmelembesed (ulmeromaaniks „Mesilasi" ma siiski ei liigitaks).
Kindlasti võiks välja pakkude veelgi sihtgruppe, kellele võiks soovituse edasi anda, aga miks siis „Mesilased" ikkagi laiatarbe kaup ei ole? Sest lugu ise on üsna raskekoeline ja raamatul on klassikalise eesti tüüpromaani omadused: sünge, suhteliselt sündmustevaene, veidi aeglane, kohati segane, liigselt vihjeline. Kirjutada Friedenthal kahtlemata mõistab, kuid tempo, actioni ja huumoriga on selgelt koonerdanud. Ka peategelane jääb kuidagi kaugeks ja anonüümseks, vaene mehike muudkui filosofeerib ja filosofeerib, aga reeglina vaid tsiteerides Vana-Kreeka mõtlejate mõtteid, ise oma panust lisamata. Vaimusilmas ei joonistu tema nägu (loe: loomus) hästi välja. Ta päevad Tartus on üsna tühjad ja igavad, lugejana ootasin kärsitult, et Laurentius lõpuks ometi elama hakkaks: lohistaks mõne kena neiu oma voodisse, kutsuks kellegi duellile või vähemalt võtaks nosu täis ja teeks linnas mürglit. Tühi lootus. Laurentiusel on melanhoolia, traagiline lapsepõlv ja sisemaailm, kus ma pikemat aega viibida ei sooviks. Ent taas: mina pole maailm.
„Mesilased" ei ole kindlasti kehv raamat, kuid on kahtlemata aeganõudev. Kui sul parasjagu seda ei ole, siis vali lihtsalt midagi muud.
