Benjamin Black, „Christine Falls", tõlkinud Krista Kaer, Varrak.
Kirjandusmaailmas ei saa teinekord aru, kes on kes: Ruth Rendell on teinekord hoopis Barbara Vine ja John Banville seekord hoopis Benjamin Black.
Mõistmatu, miks peaks Iirimaa tippkirjanik, kes on hea ja loetav, võtma ühtäkki varjunime? Blacki „Christine Falls" on samavõrd hea, kui Baneville kirjutet raamatud, näiteks „Puutumatu". Mis on niivõrd-kuivõrd spiooniromaan, nagu on „Christine Falls" krimka.
Tegu on esimese teosega, kus peategelaseks Püha Perekonna haigla patoloog Quirke. Tegevus toimub viiekümnendate Iirimaal.
Krimkaks ei saa antud teost kindlasti nimetada, pigem pool või siis äärmisel juhul kolmveerand-krimkaks, sest lugu on kahtlemata laiem, kui ühe sünnitamisel surnud naise ja tema saatuse uurimine, mille Quirke ette võtab vaatamata sellele, et vastaspool teda takistada - ka füüsilisel moel - üritab.
Iirimaa elu, ühiskonna olemus, peresuhted, kõrtsitraditsioonid ja üleüldine äng, kus päike piilub pilve vahelt vaid puhuti, loob kokkuvõttes - miks, on raske öelda - õdusa meeleolu.
Ja Banville'i, vabandust Blacki, sõnaseadmise kunst...
Väärt kirjandus samavõrd kui väärtkirjandus.
