Janka Lee Leis, „Vihmasaatjad", Tänapäev.
Tegu on Tänapäeva 2011. aasta romaanivõistluse võidutööga. Algatuseks otsisin autorit puhtast uudishimust tuntud interneti otsingumootoriga ja tulemusi sain täpselt nii palju, kui selle romaaniga seoses tekkinud on. Ehk siis eeldatavasti kasutab autor varjunime, mis minu kahtluste kohaselt on lisaks veel anagramm. Seejärel lõbustasin ennast mõnda aega paberil katsetusi tehes, et autori tegelik nimi välja peilida. Paraku jäi see müsteerium lahendamata. Keegi Jaan? Liane? Ellen?
Lühidalt kokku võttes - kui te armastate lugeda naisteajakirjadest tülpinud linnainimese uue lehekülje pööramisega algavaid päikesesooje edu-, iluaianduse- ja kaltsuvaibanduselugusid, siis see on raamat teile.
Raamat sellest, kuidas siis, kui kõik on läinud valesti ja ainuke võimalus on alustada puhtalt lehelt, on hea, kui sul on olnud õnn pärida suvila Saaremaal. Kuid lohutuseks kõigile, kes tahaksid alustada puhtalt lehelt, aga Saaremaa suvilat pole - kindlasti on teil omakorda midagi olulist ja kasulikku, mida peategelasel pole. Sest Nora paistab küllaltki keskpärane inimene, küll aga tubli ja töökas - ja see ongi tema trump. Tragidus, iseloomulik võime võtta kätte ja kukkuda „projekti" (antud juhul laguneva maja) kallal rügama on küll olemas lõviosas eestlastest. Võime kibestumusest hoiduda on medali teine külg.
Kuigi empaatilist mõtlemist ärgitavad sissepõiked väga erinevate tegelaste maailmanägemisse võiksid ideaalis teosele sügavust lisada, on tegu siiski pigem ajaviiteromaaniga, mille lisaplussiks on siiras rõõm lugeda eesti autori lobedalt ja kaasahaaravalt kirjutatud teksti.
Siiski, teosel puudub seda ajalukku jäädvustav sügavus. Ehkki (väga ilusal) tagakaanel öeldakse, et see on lugu üksindusest, töötusest ja depressioonist, seotusest, sõprusest ja võimest oma elumustreid muuta, on see päevakajaline raamat ja kardetavasti parim ahjusoojalt, kuni masu ootamatu ja järsk saabumine heal lugejal veel värskelt meeles on.
