Eesti tüdruku teekond Inglismaa ja Prantsusmaa kaudu iseendani

Mare Grau, ''Võõramaalane'', Petrone Print.

Novellide peategelaseks on Eesti tüdruk Anna, kes pärast Nõukogude Liidu lagunemist otsustab Inglismaale õnne otsima minna. Esimene tee viib ta näitlejannast vanaproua Fitzpatricku koduabiliseks. Kui igapäevane koera jalutamine, triikimine ja koristamine veel mööda konti on, siis perenaise pidev tujutsemine sunnib Annat endale uut töökohta hankima. Minul hakkas küll Annast vahepeal kahju ja lootsin, et ta järgmisel leheküljel juba sealt majast põgeneks.

Nüüd saabki Annast Londoni luksushotelli toateenindaja, kus vaatamata raskele füüsilisele tööle on elu siiski parem kui proua Fitzpatricku juures. Hotelli jõulupeol kohtab ta ka tulevast armastatut Therry't, kellega aastad hiljem koos Prantsusmaale kolib.

Aga ka hotellitöö ei tundu Annale see õige ning ta vahetab selle raamatukogu vastu välja. Ühel päeval leiab Anna sealt südamerabanduse saanud professor Twisti märkmiku, mis on otsast otsani täis poolikuid lauseid, joonistusi ja materjale kõigest, mis puudutab 1864. aasta Londonit. Annale läheb professori uurimustöö niivõrd hinge, et ta otsustab märkmete põhjal ise romaani valmis kirjutada.

Vaat, et kõige suurem põnevus püsis mul siiski viimases peatükis, kus Anna ja Thierry olid Prantsusmaal teel Šveitsi piiri lähedal elava Thierry isa juurde. Võõrastemajas anti Annale valge ümbrik ülesandega kirjutada, mis tundeid temas tekitab a - täht. Salapära lisas see, et abikaasale seda näidata ei tohtinud ja tagastada tuli märkatult. Kui järgmises öömajas toodi juba teine ümbrik b - tähega, olin ma enam kui kindel, et tegemist on Thierry poolse krutskiga. Sõltumata novelli pealkirjast, ei arvanud ma siiski ära tegelikku põhjust, aga selle jätan siinkohal üllatuseks.

Jätsin alguses Mare Grau eessõna vahele ja asusin kohe juttude kallale - kõik tundus nii reaalne, justkui autori enda noorpõlvest. Tegelikult on aga päriselu segatud väljamõeldisega. Mare Grau ise ütleb, et need lood on omamoodi teekond iseeneseks saamise poole, kummarduseks Prantsusmaale ja mälestusmärgiks Vanale Euroopale.

Kerge lugemine, suures lugemishoos jõuab õhtuks lõpule.

 

Kommenteeri
Olen tutvunud reeglitega ja võtan vastutuse oma sõnade eest
Raamatublogi
Ilfi ja Petrovi määratluse järgi jaguneb inimkond autojuhtideks ja jalakäijateks. Aga samahästi võib maailma jagada ka raamatulugejateks ja telerivaatajateks. Telerivaatajad on eelistatud seisuses, nagu ka autojuhid – mõlemale mõeldud kirjutisi on lehed ja letid täis. Aga kes oleks kuulnud midagi ajakirjast jalakäijatele? Nimetuse all “Roheline tuli”? Jalakäijad vaadaku ise, kuis saavad, raamatulugejatele olgu see blogi. Ja mitte pelgalt lugemiseks, vaid osalemiseks.
Rehviinfo