Lucy Dillon, "Kodutud koerad ja üksikud hinged", ingl. k. tõlkinud Riina Jesmin, kirjastus Varrak.
Pole siin pikka juttu midagi – algne kahtlustus, et tegu on järjekordse (olgem ausad, enamasti üsna sisutu) naistekaga, osutus valeks ning selgus, et raamat on päris asjalik.
Kui paljudel inimestel on koduloom (või loomad), kes täidab sageli hoopis teist rolli kui lemmikuks olemine? Koer või kass või isegi mõni näriline on meile ühtlasi nii sõbra, elukaaslase kui vanema eest. Ta õpetab meid märkama asju, millest muidu mööda tuiskaksime, tõukab uutele tegudele, annab nõu (kuigi kunagi valjuhäälselt) ning aitab avastada uusi iseloomujooni, olgu need positiivsed või negatiivsed.
"Kodutud koerad ja üksikud hinged" ongi rohkem kergelt kasvatusliku alatooniga raamat. Lemmikud mängivad rolli nii uute suhete tekkel kui aitavad parandada vanu haavu. Omadega ummikus olev naine leiab end ühel hetkel talle pärandatud kodutute loomade varjupaigast, mille ülalpidamisest tal aimugi pole, ka ei pea ta end nn koerainimeseks. Juba veidi aja pärast avastab naine, et loomad on oluline osis nende inimeste elus, kes ta ümber. Ja hiljem leiab, et ka tema enda omas. Siit rulluvadki lahti erinevad elusaatused, neile lahenduste leidmine, taasleidmine ja mineviku taasavastamine.
Kõigil, kes on kunagi pidanud vastselt majja toodud kutsikaga "maadlema" või mõelnud, kas ja millal koera võtta, tasub raamatut lugeda. Äratundmishetki on palju ning mitmed koeravõtmisega seotud probleemidki hästi lahti seletatud. Lisaks paras ports inimsuhteid ja nende keerukust.
