Robert Spencer, „Poliitiliselt ebakorrektne tõde islamist", Kunst.
Raamat on tõesti poliitiliselt ebakorrektne, sest kirjutab islamist vildaka nurga alt. Vähemalt kristluse poolt vaadates, leides põhjendusi džihaadile ehk kogu maailma islamiseerumisele. Kusjuures põhjendused on võetud koraanist.
Huvitav küll, meil on üks jumal, aga sedavõrd erinev nägemus. Muhammadi õpetus ütleb: enne ei saa peatuda, kuni islami seadus kehtib kogu maailmas. Ka mittemuslimite riikides. Seni tuleb sõdida.
Koraan annab kindla käitumisjuhise: vastane kas võtab islami enda usuks, maksab erimaksu või lüüakse maha. Nottija aga pääseb paradiisi neitsite manu. „Teadke, et paradiis on mõõkade (Allahi nimel sõdiva džihaadi) varju all," ütles Muhammad.
Ühesõnaga, raamatus on kirjas kõik - väljavõtted koraanist koos selgituste ja näidetega tegelikust elust - mis islamis halba: uskmatute hävitamisest, loast islami nimel valetada, naiste diskrimineerimisest ja muust säärasest. Piisavalt põnev lugemine seega.
Pikad peatükid on pühendatud ristisõdadele, põhjendades, miks kristlased neid omade kaitseks pidasid. Kõik tundub olevat õige, aga vaat ei ole.
Raamatus räägitakse vaid ristisõdadest moslemite vastu. Ent kas Läänemere ääres olid kah moslemid? Vägivaldne kamp, kes kristlasi taga kiusas?
Raamatus on toodud võrdlusi Muhammad versus Jeesus, kuidas üks õpetab sõda, teine rahu. Aga kas kristlased on oma eksistentsi jooksul olnud nii pühad?
Koraan ütleb, moslemid teevad. Ehk siis nad hoiavad õpetusest kinni.
Piibel ütleb - a la armastage oma vaenlasi - aga kristlased? Kas käitusid või käituvad nõnda?
