Guillaume Musso, „Ingli kutse", tõlkis Kaja Riesen, Eesti Raamat.
Prantsuse üks müüdavamaid nüüdiskirjanikke sai raamatu jaoks idee elust enesest. Nimelt läks Musso'l viis aastat tagasi Montreali lennujaamas telefon ühe teise reisija täpselt sama marki kõneriistaga vahetusse. Mõte hakkas peas idanema: mis juhtub, kui võõras nuusib su isiklikke saladusi täis telefonis ringi...
„Ingli kutse" on mõnes mõttes korralekutsuv. Kellel meist ei oleks telefonis ülearu palju infot? Delikaatseid pilte või konfidentsiaalseid e-kirju? Nutitelefon sisaldab tänapäeval ideaalset ülevaadet omaniku elust.
New Yorgis Kennedy lennuväljal põrkuvad söögikohas sõna otseses mõttes kokku mees ja naine. Maha kukuvad toidunõud ja ka telefonid. Vahetatakse paar kurja solvangut ja tõtatakse lennukile. Paraku on telefonid vahetusse läinud ja sellega on thriller alguse saanud.
Üllataval kombel selgub, et põneva elulooga peategelased on ühe kunagise lahendamata kuriteo kaudu omavahel seotud. Ning algabki ideaalselt filmilinadele sobiv saladuste järk-järguline paljastamine, mis kulmineerub vinge action'iga, ei puudu ka laibad.
Võtmesõnaks on Alice, keegi Inglismaalt pärit teismeline, kelle kadumislugu naine politseinikuna lahendas ning keda mees nägi pärast piiga surmatunnistuse väljastamist Prantsusmaal. On ta elus või surnud?
„Ingli kutse" on ettearvamatu põnevik, mida vürtsitab ettearvatav armastuslugu. See pole etteheide. Küll aga tuleb kivi visata raamatu tõlkija ja toimetaja kapsaaeda, sest romaani ääristavad rohked trüki- ja kirjavead. Mitte just maailma kõige kontrollivama pilguga lugedes tuvastasin üle 30 eksimuse. 316 lehekülje kohta harvanähtavalt palju. Ning suurem osa neist jäänuks sündimata, kui oleks kasutatud lihtlabast eesti keele spellerit.
