Daniel Vaarik, „Praktikaaruanne", Varrak.
Keegi kuskil võrdles Daniel Vaariku raamatut Mihkel Raua kurikuulsa skandaalüllitisega „Musta pori näkku". Eks ta ole. Igatahes on nii ühes kui teises kirjutatud asjast nii, nagu asi ole. Ilma igasuguse põdemise ja peenutsemiseta.
Vaarik kirjutab ajakirjandusest, õigemini postsovietismiaegse ajakirjanduse algusaastates, kui noor põlvkond meedia vallutas. Ei mingeid stampe ega piire. Anti turmtuld nii töös kui elus.
Neil, kes protsessi sees viibisid, on äratundmisrõõmu piisavalt. Nojah, tahaks öelda, et kõikjal ei käinud asjad nii, et pidu ja pillerkaari oli vaat et rohkem, kui rügamist, aga üsnagi. Igatahes oldi vaimult vabad. Loodi. Ei-ei, artiklid olid suuresti siiski nii-öelda tehasetoodang, aga loodi süsteemi. Uut ajakirjandust. Uut mõtlemist.
Nagu toona tavaks, lisandus pidutsemisele ja tööle ka tudeerimine Tartus. Niivõrd kuivõrd saab piirideta elamist tudeerimiseks nimetada. Eks nüüdki lööb ajakirjanduses läbi pigem see, kel on annet ja (elu)kogemust ja ideid. Akadeemikud, kes on Lauristini-Vihalemma-Pulleritsu programmi piinliku täpsusega läbinud, ei pruugi olla head ajakirjanikud.
Ent mis siin pikalt heietada. Äge raamat. Mõnusalt kirjutet. Persoonid on tuntud ja toimunu tõde. Ühesõnaga väärt killuke Eesti ajaloost.
