Pealtnäha leebe, sisemuselt uss, tagajärg mõrv

M.C. Beaton, „Agatha Raisin ja pottilöödud aednik", tõlkinud Ragne Kepler, Tänapäev.

Taaskord särav raamat. Ehk siis šoti krimka, kui mõni veel ei tea, mida M.C. Beatoni teised sisaldavad ja et Agatha Raisin on maakohta kolinud õitsvas eas daam, kes kõige muu kõrval lahendab kuritöid.

Asi pole šotluses, miks antud raamatud on palju laiema sisuga, kui näiteks Agatha Christie legendaarne looming. Lihtsalt tänapäevane briti kriminirjandus eeldab avaramat pilti.

Enne kui keegi maha notitakse, maalitakse kuritööle taust. Maakohta ilmub uus elanik - kaunis daam, kes oskab kokata ja aeda pidada ja on üleüldse üks tore inimene. Paraku ainult pealtnäha. Oma tegelikku olemuse avab ta kõigele, kuid niivõrd osavalt, et inimesed ei julge, taha ega saa seda avalikustada.

Kõigele lisaks asub uustulnuk võrgutama härrasmeest, kellele Raisin on juba ammu silma peale pannud. Mistap pöördub asi isiklikuks.

Tüüpiline suhete saaga kuni mõrvani. Sealmaalt läheb raamat krimkaks üle, kuid inimlikkus jääb alles.

Kommenteeri
Olen tutvunud reeglitega ja võtan vastutuse oma sõnade eest
Raamatublogi
Ilfi ja Petrovi määratluse järgi jaguneb inimkond autojuhtideks ja jalakäijateks. Aga samahästi võib maailma jagada ka raamatulugejateks ja telerivaatajateks. Telerivaatajad on eelistatud seisuses, nagu ka autojuhid – mõlemale mõeldud kirjutisi on lehed ja letid täis. Aga kes oleks kuulnud midagi ajakirjast jalakäijatele? Nimetuse all “Roheline tuli”? Jalakäijad vaadaku ise, kuis saavad, raamatulugejatele olgu see blogi. Ja mitte pelgalt lugemiseks, vaid osalemiseks.
Rehviinfo