Jonas Jonasson, „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus", tõlkinud Kadri Papp, Varrak.
Kahtlemata ja vääramatult on tegu parima käesoleval aastal ilmunud raamatuga. Mõistagi on arvamus individuaalne, kuid siiski... Midagi nõnda lahedat, iroonilis-humoorikat, kuid samas elutervet on pisarateni liigutav lugeda. Kuna aasta lõpus saab välja anda parima krimka auhinda, siis hetkel on „Saja-aastane..." - kuigi tegu pole otseselt krimkaga, ent surma on ses elujaatuse tippteoses palju - sedavõrd kindel tiitlipretendent, et vaevalt suudab keski või miski raamatut troonilt tõugata.
Allan Karlsson on saanud sada aastat vanaks ja kohe-kohe tulevad vallaisad ja muu säärane seltskond teda hooldekodus õnnitlema. Mõistagi ei kannata normaalne inimene säärast tilu-lilu. Allan võtab ette ainuõige otsuse: ronib aknast välja ja laseb susside lohisedes jalga. Bussijaamas paneb ta tuuri ühe räsitud pikajuukselise tüübi kohvri ja kaob, kuhu esmalt buss, hiljem jalad viivad.
Nagu ikka, pidas Allan seekordki kinni maailma vingeimast elufilosoofiast, mille järgi võiks elada igaüks: on, nagu on, ja tuleb, mis tuleb.
Ja hakkabki juhtuma. Nimelt kuulub ärandatud kohver kaakidele, kes asuvad Allanit jälitama. Lisaks otsivad teda vallaisad ja politsei. Sest olukorrast suudavad välja rabeleda vaid tugeva vaimuga persoonid. Ehk siis Allani sugused. Kusjuures oma teel leiab ta väärikaid kaaslasi, kes on vaimselt ja filosoofiliselt samal tasemel.
Enese alalhoidmiseks kulgeb reis läbi Rootsi, kaasas kohver, vastne semu, Kaunitar koos elevandiga ning üks kaakidest.
Ent ses loos on ka üks teine lugu - Allani elu - mis paralleelselt läbi meenutuste kulgeb. Ning see pole vähemvärvikam, kui hetkesündmused.
Selgub, et maailma ajalugu pole tegelikult selline, nagu meie seda teame. Saja aasta jooksul toimunu suurte sündmuste - teisest ilmasõjaeelsest kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni - tagamaad on olnud äraspidised. Kõige taga on hoopistükkis... Aga jäägu vastus siinkohal varju.
Veelkord: igaüks, kelles peitub veidikenegi huumorisoont ja elurõõmu ning kes julgeb olla vaimus vaba, saab raamatut lugedes tõelise naudingu. Ja ka need, kes on liiga korrektsed ja vaoshoitud, et olla vabad, või kardavad tulevikku ja elu, võiksid raamatu pihku võtta. Ehk suudavad nad siiski paraneda.
On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb.
