Terry Pratchett, „Tubakas", tõlkis Allan Eichenbaum, Varrak.
Inglise kirjanik Terry Pratchett on kahtlemata maratoonar. Ja tema Kettamaailma sari pole isegi mitte klassikaline olümpiamaraton (42 195 meetrit), vaid üksnes segastele jooksufanaatikutele mõeldud ultraultramaraton: alates sarja loomisest 1983. aastal on mõni aeg tagasi rüütli tiitli pälvinud paroodiafantaasia viljeleja aastas keskmiselt valmis vorpinud kaks raamatut (sh ka eraldiseisvad romaanid)!
Võiks ju talle külge kleepida grafomaani sildi, aga kuidas siis kutsuda fänne, kes kogu selle materjali on ära seedinud ja takka kiitnud? Loomulikult prätšohoolikud!
Pratcheti puhul on huvitavaks küsimuseks, kumb väsib varem - autor või lugejad? Ja arvestades, et tema viimane jupp Kettamaailmast („Tubakas") kadus lettidelt nagu kuum sai (kolme esimese nädalaga 55 000 eksemplari - Suurbritannia stardikiiruselt kolmas raamat!), tuleb teine variant ilmselgelt maha tõmmata. Seega jääb vaid loota, et Alzheimeri tõbi, mida kirjanik põeb, lubab 64aastasel vanahärral veel võimalikult kaua lugusid vesta.
„Tubakas" iseenesest midagi põrutavat ei ole. Lihtsalt üks tore peatükk fantastilisest Kettamaailmast. Nagu tavaks saanud, liigutab isand Pratchett juba eelnevalt valmis meisterdatud nukke (loe: karaktereid), lisades vaid ühe uue elemendi. Seekord siis härjapõlvlased, kelle ühiskondlik positsioon on Kettamaailmas madal - kusagil inimeste ja loomade vahepeal. Maale puhkusele sõitnud ja seal ootamatult järjekordse „juhtlõnga" peale sattunud politseikomandör Sam Vimes asub seda talle omase tarmukusega muutma. Tänu abikaasale, õnnele ja ühele imelisele muusikapalale lähebki see tal korda. Ja otsustataksegi, et edaspidi ei tohi ikka härjapõlvlasi orjadeks viia. Samas raamatu lõpuni kasutatakse nende kohta süüdimatult väljendit „väikesed raipenahad" (kasutab ka Vimes), mis on üsna tabav näide sellest, kui aeglaselt väljakujunenud mõttemaailma muutub - vaadakem kas või ringi Eestis, multikultuurseks muutunud maailmaga ei suudeta kuidagi sammu pidada, pealtnäha täiesti tavalistes inimestes (sinu ja minu töökaaslastes, sõprades) hõõgub endiselt rassismi ja natsionalismi ilminguid.
Lisaks räägib raamat palju eri loomaliikide väljaheidetest.
***
Miks mina ikka ja jälle Pratcheti Kettamaailma loen? Olen parandamatu prätšohoolik! Paarikümne raamatu järel tean kõiki nalju ja situatsioonikonstruktsioone peast, ometi haaran mõne aja möödudes ikka ja jälle uue doosi järele. „Tubakas" oli ausalt öeldes üsna keskpärane. Võin öelda, et nüüd aitab! Aga ometi ei suuda ma tegelikult nõiaringist välja murda. See on sõltuvus.
