Ääretult lihtne raamat. Ses suhtes, et seda kirjutada on lihtne: nopi sadade tuhandete teadusrubriigi uudistest välja 501 ning vormista raamatuks. Ent geniaalsus peitubki lihtsuses, sest kõiki neid müsteeriumeid on põnev lugeda.
Olgu öeldud, et tegu pole lasteraamatuga, kus kirjas vastused elementaarsetele küsimustele - et miks öösel on pime ja talvel külm. Samas pole jutt ka liiga tõsiteaduslik, vaid keskharidusega inimesele mõistetav.
Müsteeriumid pole pelgalt maailmaruumi ja teaduse vallast, vaid saab teada (õigupoolest enamasti ei saa) kes mõrvas selle või tolle kuulsuse, miks kajakad on lesbid, kust pärinevad tuntud ingliskeelsed sõnad, mis juhtus suure paugu järel, jne, jne...
Nagu mainitud, jäävad ligi pooled küsimused vastuseta, sest vastust lihtsalt ei teata. Ning pooled vastustest on küsitavad, sest tihtipuhku me arvame, et on nii, aga ei tea. Aegu tagasi oldi ju veendunud, et Maa toetub kolmele elevandile ja on lapik.
On nende küsimuste ja vastustega, kuidas on, põnevat lugemist jätkub ka sellel, kes (populaar)teaduslikke uudiseid järjepidevalt jälgib.
Raamatu headust näitab seegi, et kuidagi ei raatsinud seda kempsuteoseks jätta - kuigi just paika, kus kuningaski jala ei käivat, sobib teos ideaalselt - vaid see sai läbi uuritud pooleteist õhtuga.
Niisiis paarisajast tuhandest müsteeriumist on 501 vastuse saanud (või ei ole saanud), aga järgi jäi neid mitme-setme raamatu jagu. Volume 2, 3, 4 jne... oleks teretulnud.
