Alaa al-Aswani, „Jakubijani maja", tõlkinud Kalle Kasemaa, Varrak.
Iseenesest head raamatut lugedes jääb tõepoolest mõnikord mulje, et tegemist on tüüpilise seebiooperiga nagu neid teleris küll ja küll nähtud. Kusjuures päris hea seebiooperiga.
Küllap oskab Egiptuse tänapäevakultuuri hea tundja paremini otsustada, kas see on üldisemalt sealrahvale omane. Mina saan seda vaid oletada.
Lugu ühe maja kirevast elanikkonnast - siin on neid politseiohvitseriks igatsevast põmmpeast, kes küll mõneti ümber kasvab kuni seksuaalmõrvarini - algab tutvumisega naistesõbra vanahärra Zaki beiga ja tema kriukaliku teenija Abasharuniga ning jätkub maja osalt kummaliste, osalt tavapäraste inimestega.
Al-Aswani on neist kõigist napi portree maalinud ja vahele poetanud Egiptuse ühiskonna probleeme, mis- nagu me nüüd takkajärgi teame, viisid president Hosni Mubaraki kukutamisele.
Al-Aswani ise, kirjanikuperekonnast ja hea hariduse saanud mees, elukutselt hambaarst, on võimudega aastaid opositsioonis olnud, koguni ise presidendiks püüdnud kandideerida.
Ja olgu öeldud, et Kasemaa tõlge on ladus. Mistõttu soovitan kõigil „Jakubijani maja" suveraamatuks osta - karta võib, et kauaks see teos raamatupoe riiulitele ei jää.
Ja ehk jääte ka järge ootama nagu seebiooperi vaatajad ikka.
