Hugo Vaher, „Punk ei ole surnud", Tänapäev.
Ilmselt ei leia antud teos kohta Eesti kirjanduse varamus, küll aga ajaloolises. Võib arvata, et saja aasta pärast on teadlastel tükk tegu mõistatada, millest jutt käib - mingi ENSV ja punk ja viru ärikad ja...
Eks ta ole ilmselt praegustelegi noortele pisut mõistetamatu lugemine. Mida värki, et sa ei saa koolis käia meelepärase soenguga, pead riided ise valmistama ega saa minna poodi ja osta endale head kitarri. Aga just nõnda kaheksakümnendatel oli.
Niisiis jutustus toonaste punkarite elust ja võitlusest nõukogude korra vastu ning kogu maailma vastu.
Mõneti oli punkarite seltskond kummaline. Ja mitte ainult punkarite, vaid ka hevimeeste, diskopepude ja muu säärase. Mingi kamp tahab üldisest massist eralduda, kuid teeb seda eelkõige välimuse ja muusikalise maitse kaudu.
Oo-jaa, punkarid, nagu raamat väidab, erinesid elufilosoofiliselt ja maailmavaateliselt, ent samas ei selgitatud sõnagagi, milles siis peitus punkarite filosoofia ja maailmavaade? Vihata ühiskonda? No seda tegi enamus. Jõlkuda päevad läbi niisama ja juua õlut? Kas see on elufilosoofia ja maailmavaade?
Samas, ei saa salata, et leidus ka äärmiselt haritud punkareid, kes suutsid asja olemuse lahti seletada ning kõrvalisi oma ideedes veenda.
Hea küll, jutt kisub väga äraspidiseks. Tegelikult on huvitav raamat. Osake meie ajaloost.
