M.C. Beaton, „Apla naise surm", tõlkinud Marja Liidja, Tänapäev.
Aplus ajab hauda. Sestap tuleks elada jumalale meelepärast elu. Vastasel korral ei tasuks imestada, kuid kehvalt läheb. Teinekord väga kehvalt.
Šoti mägismaine konstaabel Hamish Macbethi ellu saabub just mõnus rahu, kus saab lihtsalt olla, kui hakkab taas pihta. Tommeli mõisahotelli saabub kaheksa lootusrikast Vallaliste Tutvumisseltsingu liiget et omavahel tõsisemat tutvust sõlmida.
Paraku lähevad asjad algusest peale lörri: paarid ei haaku. Ent see on väiksem viga. Kohale saabub tutvumisfirma pealt sajakilone kaasomanik, toosama ablas naine, kes valmis hävitama tosinate kaupa kooke ja kanade kaupa suitsukanu nii, et kreemi ja rasva pritsib.
Ühesõnaga, õgardluse etalon, kes asub meestele külge lööma arvates, et on vähemalt Venus, on kui vistrik nina otsas. Samas on see vistrik rikas ning annab rikkusest teistelegi teada. Mispeale leitakse ta surnult, suur punane õun suus, nagu meenutaks seapraadi.
Nüüd on Hamishi kord lavale asuda. Kusjuures tema suhted lossipreili Priscillaga soojenevad, kuid keema veel ei hakka.
Lõbus krimka, kus elutarkust leiab küllaga.
