Boriss Akunin, „Spiooniromaan", tõlkinud Veronika Einberg, Varrak.
Kui seda veel pole tehtud, siis oleks viimne aeg Akuninile omistada krimikirjanduse suurmeistri tiitel. Või mitte ainuüksi krimikirjanduse, vaid ka intellektuaal-actionkirjanduse, sest antud romaan kuulub just sinna kategooriasse (iseasi, kas säärast kategooriat üleüldse olemas on).
„Spiooniromaan" on eesti keeli esimene Akunini niinimetatud žanrite projektist, kus suurmeister loob ilukirjanduse alaliikide klassikalisi näiteid.
Paraku ei ole antud raamatus klassikaga miskit pistmist. Õigemini - raamat saab ilmselt klassikaks, kuid tegu pole klassikalise, vaid akuninliku spiooniromaaniga.
Mingil määral, aga tõesti riivamisi, meenutab „Spiooniromaan" Viktor Suvorovi „Maoõgijat", kui see kellelegi midagi ütleb, aga Akuninil on rohkem inimlikkust, kahtlemist, filosoofilisi dialooge jne.
Niisiis: Kevad 1941. Saksamaa on kaotanud aega Jugoslaavia vallutamiseks, kuid otsustab siiski Venemaale tungida. Ent selleks oleks vaja vastasele teada anda, et rünnakut ei toimu. Ülesanne antakse agendile nimega Wasser.
Samal ajal Venemaal ehk N.Liidus ehk vastuluures pannakse kiirelt kokku Saksamaa suunal töötav grupp, sest see suund oli pärast mittekallaletungi lepingut laiali aetud. Gruppi satub noormees, sportlane, saksa keele oskaja, komsomol, ühesõnaga progressiivne tulevik. Nimi: Jegor Dorin. Ehk siis otsene seos Van Dornide ja Fandoriniga.
Gruppi juhatab seltsimees Oktjabrski, ent vaatamata nimele, mis on välja teenitud, on tegu mõtleva inimesega. Laiemalt mõtleva inimesega, mistõttu pole ta ei liha ega kala, nagu venelased ütlevad. Ühest küljest kommunist ja vastuluure töötaja, teisalt liiga teadlik element. Samasugune on ka Dorin. Ehk siis paras paar filosofeerimaks sotsialistliku riigi olemuse teemadel.
Ühel hetkel tuleb mängu rohesilmne tütarlaps, kes usub pigem jumalat kui nõukogude võimu ja lööb samuti Dorini maailmapildi sassi.
Peamine on siiski Wasseri tabamine, mis ei lähe sugugi libedalt ning lõpeb... Vaat siinkohal tuleb õlgu kehitada, sest otsest vastust pole.
Raamatu lõpp on akuninlikult mõistmatu, kuid lahendus saabub alles viimase lisas: selgub kogu tõde Isamaasõja sõja alguse kohta.
