Nüüd on võimalus ree peale hüpata neil, kes ei taibanud tuua õigel ajal raamatupoest noore luuletaja sulest aastatel 1965-1982 ilmunud tundlikke kogusid, kelle raamatukogusse tema luule ei jõudnud ka taasiseseisvumise kümnendil, ja kes ei jõudnud jaole 2006. aastal, kui seesinane autori enda koostatud kogumik esimest korda välja anti.
Ja hea, et see uus võimalus on, sest klassika võiks ju mahtuda kõigi riiulitesse, kes luulest peavad. Klassika arvustamise ambitsiooni endale võtta ei tahaks ja nii püüangi kirjeldada lugemiselamust siin ja praegu. Mis siin rääkidagi. Paljugi siit ongi meile ju juba tuttav ja omaks saanud. Ometi nõuab kogumik tervikuna aega seedimiseks ja ilmselt pole kaanest kaaneni läbi lugemine kõige parem mõte. Kui seda aga teha, joonistuvad delikaatsed, kaunid ja haaravad fragmendid lugeja silmade ees eestimaiseks jahedaks üksilduseks ja pidetuseks.
Isegi suvi on siin külmal maal kõle ja tuuline. Poeet küll naudib kogu aastaringi elegantset kalbust, kuid paralleelselt oma asja ajav maailmakodanik ihaldab selle maa kujulisest puurist välja. Ja välja kitsast hämarast korterist, mille seintel on tolm ja tänavalaternatest söövitatud laigud.
„Teravasti tunnen huulepulga maiku.
Selle maigu eest on makstud rublat viis.
Eks ju, korterites õhtul kümne paiku
aknad mustendavad, üksi hirm on siis?"
Siiski, tõele au andes küsivad selle maa asukadki teinekord endale õigust rõõmustada. Ja selleks pole neile palju vaja:
„Määrdund lumi, metsasina,
lepakoore maik...
Hallis taevas äkki särab
kullakarva laik!"
Või juhtub midagi veel paremat ja need asukad loodavad öösiti silmi kinni pigistades uskumatut nii tuliselt, et see tõepoolest sünnibki:
„SÜDAÖÖSEL MAJAS SÕIDAB LIFT.
Läbi uksesilma
vaatab inimsilm
trepikoja kalki valgusesse.
Külmad tõmbetuuled
vilistavad pikalt
uusi linnaosi saates
talve algusesse.
Sadamate vahet käivad laevad.
Aastad kuluvad,
kuid veri püsib soe.
Südaöösel majas sõidab lift.
Pole kedagi,
kes usuks tõsiselt, et ükskord tuleb mängu
mullasügavik
ja jõhker tähistaevas."
„Jaa!" rõkatab joovastus luulesõbra südames, joovastus, millesse põimub tänutunne nende ridade eest luuletajale, kes uskus, ja sellepärast kuulubki iseenesestmõistetavalt meie riiulitesse. Mis siin rääkidagi.
Tõsi, lugenud hoogsalt 500 lehekülge luulet autorilt, kes hakkab juba 70. aastatel sajandil otsi kokku tõmbama ning kuulutab eesti keele viisaka kõhkluseta väljasurevaks keeleks, tahaks viimaks selle raske hõbedase raamatu kaissu võtta, teha pai ja lohutada: ära pelga, me ujume kaldale.
„Ei ole enam vara
kohata iseennast
kui avanevad näod
ei ole enam vara kohata iseennast
hakkab ununema surm."
