Paks, kiilanev ja naistest ümbritsetud anti-Raskolnikov (2)

Ian McEwan, „Päikesest", tõlkinud Pille Kruus, Tänapäev.

Briti kirjanik Ian McEwan irvitab klassikule näkku. Mitmekülgse kirjamehe värskeima romaani „Päikesest" peategelane on vananev teadlane Michael Beard, kes sai noorest peast Nobeli preemia kätte ja laseb ülejäänud elu selle kuulsusel liugu. Kuni temast saab saatuse tahtel päikeseenergia jünger ning ta asub hukkuvat planeeti päästma.

Tegelikult on teadusmaailm üksnes taust Beardi uskumatult iseka persooni kulgemisele aegruumis. Paadunud abielurikkuja, südametunnistuseta tõbras, paks ja kiilanev pealekauba, ent ometi jätkub tema ümber armastavaid naisi (just alati mitmuses).

Kohati tundub, et McEwan on oma halbadest külgedest hoolimata miskipärast suhteliselt sümpaatse, veidi karupoeg Puhhi meenutava Beardi loonud üksnes Fjodor Dostojevski paikapanemiseks, narritamiseks. On see südametunnistuseta vennike ju täielik vastand „Kuritöös ja karistuses" pikalt ja laialt painajaliku süütundega võidelnud Raskolnikoviga.

Ei, Beard ei ole küll kirvemõrvar, kuid viie abikaasa südame purustamise kõrval on ta paturegistris ka seadusega fikseeritud süüteod: süütu inimese tapjaks lavastamine ja intellektuaalse omandi vargus (mis puhul lõkkele Beardi hääbuma kippuva karjääri). Kuid erinevalt nälginud Raskolnikovist õgardlikkusele kalduv Beard lihtsalt unustab need teod sujuvalt, igatahes ühtki kõhklust-kahtlust ta ei väljenda. Võib-olla on see üksnes minu paranoia, kuid tundub justkui oleks „Päikesest" McEwani isiklik kättemaks Dostojevskile kõige selle 400 piinava-ahistava-veniva-kramlikult-inimlikkusse-uskuva lehekülje eest. Maailm on muutunud, teatab McEwan. „Üliinimesi" kohtab tänapäeval igal pool, eriti Tallinn-Tartu maanteel.

Raamatu lõpp annab siiski lootust, sest kulminatsioonihetkeks jooksevad kõik professori tehtud vead (süüdi lavastamine, vargus, petetud naised) silmusena peategelase kõri ümber kokku ja...

Lõppakordina viskab kirjanik üles mitmeti tõlgendatava lahenduse: pisitütart (keda Beard muidugi siia ilma ei tahtnud) nähes tunneb 62aastane teadlane südames „ebatavalist paisuvat tunnet", on see infarkt või murdis tõesti armastus lõpuks läbi vana egoistliku küüniku kaitsekihist, selle valiku võib iga lugeja ise teha.

Kommentaarid
Märdile, 18:40, 17. veebruar, 2012
N i i kade kohe vä :)))
Veelkord, 18:41, 17. veebruar, 2012
südametunnistuseta tõbras, paks ja kiilanev pealekauba, ent ometi jätkub tema ümber armastavaid naisi (just alati mitmuses).
N i i kade kohe vä :)))
Kommenteeri
Olen tutvunud reeglitega ja võtan vastutuse oma sõnade eest
Raamatublogi
Ilfi ja Petrovi määratluse järgi jaguneb inimkond autojuhtideks ja jalakäijateks. Aga samahästi võib maailma jagada ka raamatulugejateks ja telerivaatajateks. Telerivaatajad on eelistatud seisuses, nagu ka autojuhid – mõlemale mõeldud kirjutisi on lehed ja letid täis. Aga kes oleks kuulnud midagi ajakirjast jalakäijatele? Nimetuse all “Roheline tuli”? Jalakäijad vaadaku ise, kuis saavad, raamatulugejatele olgu see blogi. Ja mitte pelgalt lugemiseks, vaid osalemiseks.
Rehviinfo