Šota Dvališvili, „Gruusia köök", tõlkinud Kreet Volmer, Tänapäev.
Veerandsada aastat tagasi sai Gruusias käidud ja mägedesse ekskursionnile mindud. Platool oli lahti löödud šašlõkilavka. Vardatäis maksis rubla ja kaks vardatäit samuti rubla, sest kopikaid sealmail ei tuntud.
Niisiis sai võetud kaks vardatäit imepärast šašlõkki kõige selle juurde kuuluvaga - leib ehk puri, sibul, tomat, kaste... Väike terav alustuseks ja ohtralt veini toidu allaloputamiseks... Ühesõnaga, päev kiskus õhtusse enne, kui platoolt minema sai.
Samaväärset šašlõkki mujal ei valmistata. Nagu ei suudeta mujal teha nii head pilaffi kui Usbekistanis. Ärge öelge, et see, mida meie toidukohtades pakutakse, on pilaff. Ei ole! See on pilafilaadne roog.
Niisiis saab raamatust „Gruusia köök" teada, mida on ühe või teise roa valmistamiseks vaja, ent kuidas sinna sisse poetada veel midagi, näiteks gruusia hinge?
Proovida siiski tasub. Loomulikult ei suuda eestlane valmistada väärilist hartšod, ent tulemus on sellegipoolest söömist väärt ja rohkemgi.
Ports väärikaid retsepte, mis antud kokaraamatus kirjas, ei sobi ilmselgelt kaalujälgijaile. Ning ärge gruusia veini unustage kõrvale rüübata. Ega toosti juurde lausuda.
