Veel viiskümmend aastat pärast autori surma maadeldakse Prantsusmaal oma klassiku pärandusega. Kinnitades tema raamatute - „Reis öö lõppu" on neist tuntumaid - headust, kuid rõhudes kirjaniku, kui inimese, ebameeldivale antisemiitlusele. Aga jätame selle siinkohal kõrvale.
„Reis öö lõppu" on pigem antiromaan, kujutan ette, et tõlkijal polnud lihtne seda eesti keelde ümber panna. Aga Heli Allik sai hakkama.
Raamat räägib meile kellegi Ferdinand Bardamu elu valitud aastaist, kus ta poolkogemata I maailmasõtta satub, hullumajja pannakse, Pariisis aega veedab, Aafrikas ja Ühendriikides on ning lõpuks tagasi Prantsusmaa provintsimülkas arstina tegutseb. Kõik tema ümbruses on õieti kole ja trööstitu, raamatus on ainult mõni üksik vähegi positiivsem tegelane. Bardamul õnnestub hullemast kõrvale hoiduda. See pole ta enda teene: ta ei otsi seiklusi, lihtsalt satub nende keskele.
Meil ei ole siin mingil juhul ajaviiteromaan, kuigi tigedat huumorit on. Kuid tehke erand, unustage seekord mõni krimka ja lugege Celine läbi. Mis siis, et räägib ammusest ajast. Elamuse saate kindlasti.
