Kuidas Rooma leegion Hiinas käis

Valerio Massimo Manfredi, „Draakonite impeerium", tõlkinud Cathy Laanela, Varrak.

Raamat on just säärane, mida oleks tahtnud lugeda neli kümnendit tagasi, poisiussina. Et siis mõõga ja mantli jutt, kus Rooma impeeriumi aastatel langeb tosinkond leegionäri keiser Valerianust kaitstes pärslaste kätte vangi langeb.
Loomulikult ei kirjelda teos vaprate meeste pikka vangipõlve. Leegionärid teevad putket ja satuvad ootamatult merereisile, mis viib kaugele Hiinamaale. Seal jätkub action.

Autorit ei saa võrrelda Alexander Dumas'ga, mis puutub olude kirjeldamist, kuid valgusaastaga ta prantsuse vanameistrile alla ei jää. Ja just toonase maailmapildi selgitamine, kus on toodud välja vana maailma ja idamaade kultuurilised ja filosoofilised erinevused, ongi raamatu üks väärtusi.

Vaade Vana-Rooma, Pärsia ja Hiina tolleaegsest olemusest on piisavalt põhjalik, et saada täiendust ajalooõpikus kirjeldatule. Seega võiks raamat olla koolide soovitusliku lugemisvara nimekirjas. Äkki juhtub ime ja mõni noor mees viitsibki teose pihku võtta, saades aru lugemise võimalikkusest ning eelisest filmivaatamise ees.

Samas on „Draakonite impeerium" sobiv ka isadele. Kasvõi lapsepõlve meenutamiseks.

Valerio Massimo Manfredilt on varasemast eesti keeli ilmunud "Kadunud leegion".

Kommenteeri
Olen tutvunud reeglitega ja võtan vastutuse oma sõnade eest
Raamatublogi
Ilfi ja Petrovi määratluse järgi jaguneb inimkond autojuhtideks ja jalakäijateks. Aga samahästi võib maailma jagada ka raamatulugejateks ja telerivaatajateks. Telerivaatajad on eelistatud seisuses, nagu ka autojuhid – mõlemale mõeldud kirjutisi on lehed ja letid täis. Aga kes oleks kuulnud midagi ajakirjast jalakäijatele? Nimetuse all “Roheline tuli”? Jalakäijad vaadaku ise, kuis saavad, raamatulugejatele olgu see blogi. Ja mitte pelgalt lugemiseks, vaid osalemiseks.
Rehviinfo