Herta Müller, „Südameloom", tõlkinud Vilma Jürisalu, Eesti Raamat.
Saksa kirjanik Herta Müller pälvis oma „Südameloomaga" 2009. aasta Nobeli kirjanduspreemia. Rumeenias sündinud ja sirgunud kirjaniku looming on tugevasti autobiograafiline ja mõjutatud noorusaja õudustest.
Ka „Südamelooma" tegelased kogevad oma nahal diktaator Ceauşescu terrorirežiimi, salapolitsei vaimset ja füüsilist vägivalda.
Just nagu toonane aeg meenutas pigem õudusunenägu kui inimväärset elukeskkonda, on ka Mülleri raamat täiesti luupainajalik.
Ka luuletajana tuntud kirjanik kasutab oma oskusi täiel määral ja loob ängistava, metafoorse ja oma õuduses kauni teksti. Iga lõik, iga lause, iga sõna mängib siin olulist rolli. Kõigel, ka pisikestel detailidel, on tähendus.
Kogu tekst ongi liigendatud lühemateks-pikemateks lõikudeks, kusjuures iga järgnev tükike ei pruugi olla eelneva loogiline jätk.
Paar lehekülge varem alguse saanud mõttekäik võib jätkuda hoopis kuskil pealtnäha suvalises kohas.
Mülleri omapärane stiil on paljudele raske lugeda, kuid ilmestab minu arvates suurepäraselt kõiki diktaatorirežiimi jubedusi.
Lisaks tekib nii tunne, nagu oleks lugeja pääsenud nimetu peategelase pähe.
Mõtted pole ju loogilised ja järjestatud.
Mülleri lugemine nõuab kõvasti ajutööd ja keskendumist, kuid vaieldamatult on ta suur kirjanik, kes üritab valgust heita asjadele, millest oli, ja kohati on siiani, keelatud rääkida.
Herta Müller on tõekuulutaja, kes üritab läbi oma tegelaste näidata, et isegi raudse korra ajal, kui inimesel pole õigust iseseisvalt mõeldagi ja ühiskonnast saab ühes rütmis hingav ja tegutsev hall mass, tuleb üritada jääda endaks.
Minu jaoks iseloomustab „Südamelooma" sõnumit enim raamatu viimane lause - „Kui me vaikime, siis muutume ebameeldivaks, ütles Edgar, kui me räägime, muutume naeruväärseks."
