Lõpuks ometi! Suur Krimka Eesti autorilt! (7)

Indrek Hargla, „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus", Varrak.

Lõpuks ometi, tundub, on meil üks korralik krimiautor, krimisari, krimitegelane. Hargla gooti kriminaalromaan, nagu teost nimetatakse, on esimene pikemast sarjast.

Eesti krimka on seni olnud üsna olematu. Enne sõda kirjutati üht koma teist, pärast sõda ilmusid üksikteosed a la Herta Laipaiga „Kummitus muusikatoas", üheksakümnendatest alates on olnud mitmeid katseid, kusjuures Lembit Uustulndi actionromaanid „Kiikhobune Antverpenist" ja „Ruutuemanda sündroom" pole sugugi kehvad (kus on Uustulndi järgmine teos!?), nagu ka Paul Pajosi mõned krimkad. Ent siiski...

Hargla - seni tuntud kui ulmekirjanik - on apteeker Melchior Wakenstede näol leidnud suurepärase persooni kuritegusid lahendama ning iidse Tallinna suurepäraseks sündmuskohaks.

Ise on Hargla intervjuudes öelnud: „Kirjutama inspireerisid mind aga keskaegse Tallinna ajalugu ja vanad Läänemere legendid. Teos on akuraatne üldtuntud ajalooliste faktide osas. Neis üritan ma mitte eksida: ehitised ei teki sinna, kus neid ei olnud, nad ei teki ei varem ega hiljem, suuremad rahvusvahelised sündmused juhtuvad siis, nagu nad juhtusid.

Mõistagi ei saa akuraatsust taotleda isikute osas, sest tegemist on ikkagi fiktsiooniga. Detektiivi rollis - niivõrd, kuivõrd me saame seda sõna siin kasutada - astub üles apteeker Melchior, kelle tegelaskuju on osaliselt inspireeritud Ungarist Tallinna rännanud Burchartite suguvõsa esiisast. Tõsi küll, tema sattus Raeapteeki pidama mõnevõrra hiljem, kui minu romaani tegevus aset leiab."

Oleviste mõistatust - ühtejärgi tapetakse või surevad Tallinnas neli väärikat inimest - lahendab Melchior Issanda aastal 1409. Nagu väärt krimkade puhul ikka, pole mõrvamüsteerium ses raamatus ainus paeluv aspekt. Või õigemini: see tundub isegi jääma pisut varju kõige selle mitte-just-nii-pimeda-keskaja Tallinna ning siinse eluolu kirjelduste valguses. Ühesõnaga, raamat on lisaks ka hariv.

Siinkohal palve: keegi (kirjastus näiteks) võiks üllitada kasvõi netis Tallinna kaarti, kus on ära märgitud raamatus kirjeldatud hooned, kui need veel alles on või kohad, kus need paiknesid, siis saaks teha vanalinnas ühe korraliku Melchiori matka.

Võib tunduda sporditermineid kasutades koduvilena, kuid „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" hõivab 2010. aasta krimkade edetabelis esirea.

1. Indrek Hargla, „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

2. Josh Bazell, „Võida vikatimeest"

3. Stieg Larsson, „Purustatud õhuloss"

4. Henning Mankell, "Viies naine"

5. Ian Rankin, „Must ja sinine"

6. Fred Vargas, „Veel natuke edasi, paremat kätt"

7. John le Carre, „Kõige tagaotsitum mees"

8. Jo Nesbo, "Muretu"