Agatha Christie, "Pärast matust", tõlkinud Tiia Rinne, Varrak.
Kesine krimkasuvi sai täiendust järjekordse Christiega. Valik, ausalt öeldes, pole paha. Christie läheb ikka kaubaks, kui vaadata müügiedetabeleid. Ka suvel, mil rahvas teatavasti raamatupoes ei tungle.
Antud teos ei liigitu Christie parimate ega nadimate hulka, on tavaline. Kõva keskmine.
Süžeegi on tavaline - härrasmees, rikas muidugi, annab otsad. Oligi aeg, arvavad pärijad, ja mitte ainult seetõttu, et teise ilma läinu oli piisavalt eakas, vaid eelkõige päranduse tõttu. Kõigil on rahalisi probleeme ja saadud naelsterlingid kuluvad vägagi marjaks.
Piisab aga ühel üle keskea kanapäisel naissugulasel avaldada kahtlust, kas onu läks siitilmas jumala või mõne sureliku tahtel, kui temagi jõhkralt maha notitakse. Asi muutub kahtlaseks ja appi tuleb Hercule Poirot.
Kes Christiet piisavalt lugenud, peaks üsna poole raamatu kohal taipama, kes on mõrvar, küll aga jäävad motiivid kahtlaseks. Ent terava mõistusega Poirot'l pole nendegi väljaselgitamisega muret.
